2. detsembril kell 14.15 peab Urte Laukaityte (UC Berkeley) Jakobi 2-336 ettekande „Sümptomitaju kui järeldamine: funktsionaalse neuroloogilise häire ulatus“. Urte on lõpetamas oma doktoritööd psühhiaatria filosoofiast UC Berkeley Ülikoolis ja on hetkel professor Theda Rehbocki filosoofiaresident Susimetsa Philosophicumis.
„Sümptomitaju kui järeldamine: funktsionaalse neuroloogilise häire ulatus“
Funktsionaalse neuroloogilise häire selgitamiseks on esitatud mitmeid teooriaid, mille ajaloolist pärandit on tunda ka tänapäeval kasutatavas terminoloogias (nt „psühhogeenne“, „psühhosomaatiline“, „dissotsiatiivne“). Käesolevas ettekandes pakun, et kõige usutavam kognitiivne mudel eeldab praegu, et peame muutma oma arusaama sümptomitunnetusest kui usaldusväärsest peegeldusest võimalikest haigusprotsessidest ning vaatama seda hoopis kui teatud tüüpi järelduslikku otsustusprotsessi kognitiivses süsteemis, mis on vastuvõtlik eelarvamustele ja mittevastavusele, nagu on välja pakkunud Van den Bergh ja tema kolleegid.
Praktikas tähendab see, et mitmed tegurid mõjutavad kliiniliste sümptomite ja nende aluseks oleva haiguse vastavust ning jälgitavust erinevatel patsientidel ja erinevatel aegadel. Näiteks interindividuaalsed erinevused isiksuseomadustes (nt negatiivne afektiivsus), isiklik ajalugu (nt trauma), kultuuriline taust (nt haigususkumused), kontekstilised tegurid (nt stress) ning sümptomite iseärasused (nt muutlikud, multisüsteemsed, kroonilised).
Sümptomikogemuse järelduslik käsitlus selgitab, miks enamasti on nende vahel piisavalt tihe seos, kuid võimaldab ka erineva vastavusastme olemasolu – spektri äärmises otsas on funktsionaalne neuroloogiline häire, kus sageli ilmnevad äärmuslikud sümptomid ilma füsioloogilise haiguse esinemiseta. See ettekanne uurib, kui kaugele ulatub sümptomitaju järelduslik käsitlus ja millised on selle tagajärjed nii meditsiinilisele uurimistööle kui ka praktikale.
Külalisloengut korraldavad filsoofia osakond ja eetikakeskus koostöös Theda Rehbocki Susimetsa Philosophicumiga.