Kõnelev lehekülg
Taskuhäälingus „Kõnelev lehekülg“ räägivad mõtteloo distsipliini noorteadlased (alates magistrantidest kuni hiljuti doktoreerunuteni) oma värskest uurimistööst ja -tulemustest. Saade on pealkirjastatud viitega Anna Haava „vaikivale, ununevale leheküljele aegade raamatus“, et rõhutada mõtteloo loovat potentsiaali, interdistsiplinaarset haaret ja rahvusteaduslikku ambitsiooni. Taskuhäälingu salvestused on avalikud ja toimuvad tänu TÜ filosoofia ja semiootika instituudi, mõtteloo õppetooli ja IDA raadio koostööle.
„Kõnelev lehekülg“ 2024
Ettekandes käsitleme 20. sajandi propagandadiskursust kui ajastuomast kinnisideed sellest, kuidas tulla toime moodsa massiühiskonna ja kommunikatsioonitehnoloogiatega, kuidas ühiskonda hallata, suunata, ning “halbadest mõjutustest” vabastada. Lisaks arutame, kuidas see ajalugu aitab meil mõista tänapäeva viraalseid hirme ja vaimustusi.
See taskuhääling on pühendatud filosoofiaprofessor Ülo Matjusele (1942–2023) ja eestikeelse filosoofia kogumisele. Professor Ülo Matjust on mõtteloo podcastis eriti oluline tänuga meeles pidada kuna Eesti filosoofia ajaloo professorina oli tema ülesandeks ette valmistada Eesti mõtteloo professuuri avamist Tartu Ülikoolis. Samuti oli talle oluline eestikeelse filosoofiakirjanduse kokku kogumine.
Alustasin filosoofilise kirjanduse kogumist Friedrich Nietzschest kui ühest mõjukaimast, keelatumast ning Matjusele olulisest filosoofist, koostades digitaalarhiivis leiduvatest ajaleheväljavõtetest tekstiväljavõtetega koondbibliograafia, mida saavad Nietzsche-uurijad edasi kasutada. Ettekanne on nn maastikukontroll ehk selle tutvustus, mida varasematest ajalehtedest Nietzsche kohta leida on ilmestatuna vahepaladega Nietzsche klaveriloomingust.
Kuidas tutvustada ja käsitleda kõige suuremat ja kõige väiksemat – ehk üht mõjukamat filosoofi ning kõige väiksemaid kirjutisi tema kohta? Mida saab neist ajalehtedes trükitud erinevatest mõttekildudest järeldada, mis poleks liiga triviaalne ega samas meelevaldne? Niipalju saab öelda, et Nietzsche tundub olevat üks vääritimõistetumaid, vastuolulisemaid filosoofe. See tuleb välja nii tema kohta kirjutatud ajaleheartikleid lugedes kui ka tema loodud muusikat kuulates. Kuid võib-olla on selles vastandlikkuses siiski peidus mingi ühtsus? Õhku jääb küsimus: Nietzsche maastik – ühtsus kontrastides? Las Nietzsche-uurijad uurivad edasi...
Suurem osa trükitoodangust enne 19. sajandit oli vaimulik kirjandus: jutlused, laulud, palveraamatud, pühakulood jms. Ometi on see kõige vähem uuritud kirjandus meie regioonis ehk siis tänase Eesti ja Läti alal. Nüüd on käsil suure autorkonnaga ülevaateteos, mis püüab kaardistada meie säilinud vaimulikku kirjavara ja selle uurimisseisu. Mida siin huvitavat leidub, sellest vestleb „Balti Kirjakultuuri ajalugu II. Religioon” üks koostajatest, TÜ teoloogiadoktor ja kultuuriteaduste instituudi baltisaksa kirjanduse teadur Tiina-Erika Friedenthal, küsimusi küsib TÜ mõtteloo doktorant Henri Otsing.
Kui palju sa täna oma kehale mõtlesid? Kui palju mõtles täna su keha – tundis (selja)valu, külma, kuuma, lõhnasid, puudutusi, maitseid, sirutas, venitas ja treenis ennast, käis pissil, ja kissitas päikese- või ekraanivalguses silmi? Minu loeng mõtleb kehadest, ja sellest, kuidas kehad mõtlevad. Arutlen selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna ‘keha’, ja selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna 'vaim', või tänapäevasemlt ehk ‘mõte', 'mõistus', või 'teadvus.'
Antud loengus huvitab mind kõik see – tihti see, mis on kehaline – mis pole suurde Lääne mõttelukku jõudnud. Ja kust leida kehasid, mis pole jõudnud suurtesse ja ametlikesse aja- ja mõtteloo narratiividesse? Ikka kirjandusest. Kuna minu taust on anglo-ameerika modernistlikus kirjanduses ja kirjandusteaduses vaatan ennekõike seda, kuidas anglo-ameerika modernism on kehasid kirjutanud. Modernismis räägitakse palju teadvuse voolust, kuid mind huvitab kuidas teadvuse vool on ka keha vool; kuidas need kaks pole binaarsed, vaid kuidas teadvus voolab kehast. Pööran pilgu ka kirjandusele Eestis. Loengu käigus toon näited nii siit kui sealt, nii varasemast kui hilisemast kirjandusest ja (kirjandus)teooriast, et näidata, et kehadest mõtlemine, ja tõdemine, et kehad mõtlevad, on nii eetiliselt kui poliitilselt tähtis, mitte ainult poeetiliselt haarav.
Loengul on kolm osa. Esimene annab põgusa sissevaate keha kujutamisse Lääne mõtteloos viidates fenomenoloogiale, feminismile, afektiteooriatele, ning posthumanismile. Teine toob näiteid James Joyce’st, Virginia Woolfist, ja Jean Rhysist, demonstreerimaks seda kuidas 20. sajandi alguse modernism radikaalselt kehad vaimuellu kaasas. Kolmas pöörab pilgu Eestisse ning mõtleb rahvuskehadest Eesti XX sajandi esimese poole kirjanduses Leida Kibuvitsa näidetel. Lõpetuseks vaatame põgusalt paari kaasaegset kehalist luulerida.
Ettekanne avab kultuurautonoomia idee osa Eesti ajaloos 20. sajandi esimeses pooles. Eesmärk on näidata, kuivõrd olulist rolli kultuurautonoomia idee sel perioodil mängis, keskendudes erinevatele eesti poliitikutele, aga ka baltisakslastele ja juutidele ning vaadeldes neid laiemas ideede ringluse kontekstis Euroopas. Kultuurautonoomia idee ajaloo analüüsimine võimaldab ka paremini mõista seda, kuidas see jõudis 1918. aastal iseseisvusmanifesti ning kirjutati 1925. aastal kultuuromavalituse seaduseks. Ettekanne põhineb 2023. aastal Viini Ülikoolis kaitstud doktoritööl.
„Kõnelev lehekülg“ 2022–2023
See on lugu suure impeeriumi küljest lahtihaakimise trikist, imest, mida veel 1987. a kevadel keegi ette ei kujutanud. Eesti taasiseseisvumise lugu saab rääkida mitmeti. Siinne lähenemine keskendub mitte „Laulvale revolutsioonile“, vaid perestroika-aegsele poliitilis-majanduslikule debatile Eesti tulevikust. Selle keskne kujund oli iseseisva majandusega Eesti NSV mudel (IME), mis koondas Eesti sotsiaal- ja majandusteadlased ning leidis ettekavatsematult Eestile uue eesmärgi – saada suveräänseks liiduvabariigiks. Miks see protsess leidis aset just Eestis ning mitte teistes liiduvabariikides? Milline oli selle mudeli mõju Nõukogude Liidu lagunemisele?
1797. aastal kirjutas Garlieb Merkel, et Jean-Jacques Rousseau „Ühiskondlikust lepingust“ on teos, mida „igaüks mainib, aga mitte keegi ei tunne“. Veidi enam kui 200 aastat hiljem võiks Eestis Merkeli teoste ja neis leiduvate ideede kohta öelda vastupidi: kõik tunnevad Merkeli ideid, aga mitte keegi ei maini tema nime. Tõsi, erialateadlastele on Merkel vägagi tuntud, ta on üks keskseid Balti valgustusaja tegelasi. Samas võiks laiemas vaates öelda, et tänapäevani välja annavad Merkeli ideed inspiratsiooni romaanideks, luuletusteks ja lauludeks, need kajavad nii kõnedes kui manifestides – kuid tihtipeale on need kaotanud sideme oma inspiratsiooni algallikaga. Kuid kas see, mida Merkeli tekstid on hiljem inspireerinud, on ikka see, mida Merkel ise mõtles? Doktorantuuri ajendaski mind astuma kahtlus, et see pole täielikult nõnda. Sellest, mida ma sel teekonnal olen avastanud, räägingi järgmises mõtteloo podcastis.
Mulle tundub, et retoorika ja dialektika Academia Gustavianas on – olgem ausad – üks kuivemaid asju, mida üldse uurida. Keda ja miks peaks huvitama see, kuidas, milliste vahenditega ja millises keskkonnas õpetati retoorikat pea nelisada aastat tagasi? Oleks siis vähemalt natuke intrigeerivam teemagi, nagu poliitika või nõiad või libahundid või hinge surelikkus/surematus. Tõsi, ehk olen siin natuke kallutatud, sest baka- ja magistritöö kirjutasin Tartu Ülikoolis just varauusaegsetest obskuursetest hingekäsitlustest ja see on maailm, millega on üsna raske konkureerida.
Ent ometi olen viimaseil aastail tegelenud just retoorika ja dialektikaga. Loen Poola Teaduste Akadeemias Tartu Ülikooli esimese perioodi üliõpilaste disputatsioone ja üritan nendest doktoritööd kokku kirjutada. Ja kuigi disputatsioonidest ei leia tõepoolest libahunte (või noh, tegelikult on kogu Liivimaa neid 17. sajandil täis) ega nõidu, siis lugedes sadu lehekülgi sellest, kuidas retooriliste vahendite ja elegantsusega on võimalik mitte ainult tõusta karjääriredelil ja edastada teadmisi, aga ka inimesi veenda ja mõjutada – nende hingi oma tahtele allutada –, lõbustada ja miks ka mitte kurvastada; motiveerida sõdureid minema lahingusse, veenda kuningat rahastama haridust, või päästa süütu kohtukaristusest, siis äkki siiski on siin kusagil ka poliitika, maagia ja hing. Lihtsalt natuke abstraktsemal(?) kujul.
Katke Liisi loengust: „Kui me soovime sellest kõigest midagi õppida, siis ehk järgmist. Kui keegi kõneleb täna „juhitavast“ või siis hoopis mingist „tõelisest“ või „uuest“ demokraatiast, soovitan olla ettevaatlik ja mõelda, miks nad seda teevad. Mis on nende eesmärk, nende huvid, pakutud alternatiivse süsteemi sisu? Kas see toetab endiselt õigusriiki ning kaitseb kodanikuvabadusi ja võimude lahusust? Või on see ikkagi varjuteater – püüd peita oma ebademokraatlikke taotlusi ja hiilivat autoritaarsust? Ja kui nii, siis on ilmselt kõige lihtsam vastata: me oleme seda juba kusagil näinud.“
