„Kõnelev lehekülg“
Saate kolmanda hooaja avalikele salvestustele kevadel 2025 on oodatud kõik huvilised. Avaloengu peab arheoloog Tallinna Ülikooli arheoloogiaspetsialist Monika Reppo 27. märtsil algusega kell 18.00, tutvustades uusaegset klaasitööstust ja klaasitööliste elukaart Eestis. Saadete avalikud salvestused toimuvad kõik Tartus, Aparaaditehases, sissepääsuga Kastani tänavalt uksest nr 2.
Saadetes tutvustavad mõtteloo noorteadlased – nii magistrandid kui ka hiljuti doktorikraadi saanud– oma värsket uurimistööd ja -tulemusi. Saade on pealkirjastatud viitega Anna Haava „vaikivale, ununevale leheküljele aegade raamatus“, et rõhutada mõtteloo loovat potentsiaali, interdistsiplinaarset haaret ja rahvusteaduslikku ambitsiooni. Taskuhäälingu salvestused on avalikud ja toimuvad tänu Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi, mõtteloo õppetooli ja IDA raadio koostööle. Taskuhäälingu eestvedaja on mõttelugu uuriv filosoofia doktorant Henri Otsing.
Mõttelugu ehk mõtteajalugu (inglise keeles intellectual history) on valdkond, mis uurib filosoofilisi, ühiskondlikke, teaduslikke ja teisi ideid nende ajaloolises kontekstis. Lähemalt saab mõtteloost lugeda mõtteloo professuuri kodulehelt. Vaata ka Euroopa ja Eesti mõtteloo kõrvaleriala (60 EAP) moodulit.
Umbes kord kuus tomimuvad ka mõtteloo avalikud seminarid. Nende info leiab instituudi sündmuste kalendrist.
„Kõnelev lehekülg“ 2025
Monika Reppo on Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu teadur.
Lühitutvustus:
"Empiiriliste ja ajaloolise taustaga arvestavate narratiivide loomiseks kasutatakse tõlgendavas uusaja arheoloogias suurt hulka interdistsiplinaarseid allikaid ja meetodeid, kusjuures oluline on ka tulemuste ja andmete vaba kättesaadavus. Minu uurimistöö fookuses on olnud Eesti klaasitööstus 17.-20. sajandil ning (ränd)klaasitööliste ja nende perekonnaliikmete elukaar, mida olen vaadelnud materiaalse kultuuri, kirjalike allikate, loodusgeograafia ja leiukohtade toel. Arheoloogia, genealoogia ja ajaloo kombineerimine üheks dokumentaalarheoloogiliseks tervikuks on võimaldanud teha ja täiendada, parandada ning ümber lükata eri liiki allikates esinevate lünklike andmete põhjal tehtud järeldusi ja üldistusi. Dokumentaalarheoloogia püüdlebki ajaloolise elukogemuse ja sündmuste kohta terviklike narratiivide loomise suunas. Teadupärast ei peeta hermeneutiliselt aga ajalookirjutuses täielikku objektiivsust võimalikuks. Kas arheoloogia saab olla immateriaalne? Kas toorandmed on kõigi omad? Kas subjektiivsuse tunnistamisel võib tekkida teaduslik pessimism?"
Siim Sõkkal on Tartu Ülikooli ajaloo doktorant.
Lühitutvustus:
"Roomlaste traditsioonide kohaselt kukutati aastal 509 eKr. võimult viimane Rooma kuningas, mis tõi lõpu veidi üle kahesaja aasta kestnud kuningriigi perioodile. Rooma kodanikud vabanesid ühe mehe ja tema lähikonna ülemvõimu alt ning algas uus ajajärk, mida iseloomustasid vabale rahvale omased õigused ja vabadused, mis said ühiselt tuntuks terminiga libertas. Kuigi Rooma vabariigi ajastut mäletati kui priiuse perioodi, ulatusid osade vabaduste juured tagasi kuningriigi aega ning teised tuli Rooma kodanikel välja võidelda nn. seisuste konflikti käigus aastatel 494-287 eKr. Nimelt oli Vana-Rooma puhul tegu tugevalt hierarhilise ühiskonnaga ning vabariigi perioodil jäi püsivaks tüliõunaks eliidi ja lihtrahva õiguste ja vabaduste vahekord. Seda aastani 27 eKr., mil Rooma esimene keiser taastas monarhilise valitsuse ning tõi sellega kaasa uue poliitilise ja seadusandliku süsteemi, mis järgnevate sajandite jooksul arenes suunas, kus Rooma kodanike hulk kasvas, vabadused kahanesid ning libertas omandas uusi tähendusi vastavalt oma ajastu muutustele."
Silver Sooväli on Tartu Ülikool ajaloo magistrant.
Lühitutvustus:
"On vastuvaidlematu, et viimane kümnend või poolteist on Euroopa jaoks olnud tormilised. Oma osa sellest on olnud ka meie idanaabri sihipärasel tegevusel, mida on laias käibes saanud kombeks nimetada mõistega hübriidsõda. Kuigi viimastel aastatel on see mõnevõrra vähem aktuaalne, siis veel mõni aeg tagasi valitses arusaam, et selle taga oli innovaatiline Gerassimovi doktriin, mis vastandas traditsioonilist arusaama sõjast 21. sajandi omale, mis justkui tabas eurooplasi ootamatult. Meediast võis sel ajal leida tohutult artikleid hübriidohtudest ja -rohtudest. Aga, kas ultramoodsa hübriidsõja tunnuseid oleks võimalik leida ka Vana-Kreeka sündmustest? Et sellele küsimusele vastata, siis selleks oleks aga vaja teha selgeks, millest me mõtleme, kui me räägime hübriidsõjast, ning valida mõni periood antiigist, millega seda võrdlema hakata. Selleks sobiks hästi Makedoonia kuninga Philippos II valitsusaeg ja tegevus, kelle suurimaks saavutuseks peetakse Aleksander Suure isaks olemist. Tema kaasaegsed aga hindasid teda ühe teise saavutuse järgi: nimelt peeti teda Euroopa vägevaimaks kuningaks. Erinevalt Aleksandrist ei põhinenud tema saavutused lahinguväljal saavutatud võitudel, vaid temas nähti ka osavat diplomaati ning kavalat poliitikut. Nagu nii mõnigi kord juhtub, siis ühisosa kauge mineviku ja tänapäeva vahel võib olla suurem kui esmapilgul oskaks arvata."
Rahel Toomik on Tartu Ülikooli teoloogia nooremteadur.
Lühitutvustus:
"Tartu Ülikooli seinte vahel on alanud tõlkeprojekt, mille eesmärgiks on jõuda 2039. aastaks uue tervikliku piiblitõlkeni. Peegeldan tõlkija perspektiivist esimesi muljeid selle ainulaadse tekstiga maadlemisest, koostöö korraldamisest ning üleskerkinud tõlkefilosoofilistest küsimustest. Miks, kuidas ja kellele seda teha? Kuidas erineb piibli tõlkimine teiste ajalooliste tekstide tõlkimisest? Kuidas üldse tõlkida nõudlikke, tähtsaid ja teedrajavaid tekste? Milline mõttelooline ja tähendustloov võim saab olla tõlkel? Mis on see, mida piiblitõlkest oodatakse? Mis on see, mida piiblitõlkest vajatakse? Kuidas tasakaalustada tõlkija vabadust elusa traditsiooni ja erinevate huvigruppide nõudmistega? Kuidas tõlkida meeskonnana? Ja mida teha, kui tõlkimine tundub võimatu, ent samas ka vältimatu?"
Krista Karro on Tallinna Ülikooli ajaloo nooremteadur.
Lühitutvustus:
"Viin teid oma loenguga teekonnale mööda mineviku maastikke. Räägin natuke sellest, milliste meetodite abil on mineviku maastikke võimalik uurida ning näitena räägin Peipsi läänekaldal asunud Kodavere kihelkonna loo. Minu loengu keskne kontseptsioon on maastik, millele antud mitmekülgsete tähenduste abil olen püüdnud vaadata minevikku ning olemasoleva info abil täita lüngad. Allikmaterjal on mitmekülgne ja seetõttu ei ole ma kasutanud ainult ühe distsipliini juurde kuuluvaid traditsioonilisi allikaid, vaid olen püüdnud info kokku koguda erinevatest valdkondadest. Tulemuseks on niiöelda pikaaegne ajalugu. Mida kaugemasse aega tagasi minna, seda suuremad on lüngad ning vähem kindlat infot. Või kui kindel see info üldse on? Kui kujutada maastikku protsessina, mis ulatub ajajoonena minevikust olevikku ja sealt edasi tulevikku, siis on hilisemast ajast pärinevate infokildude kaudu võimalik mõtestada ka sündmusi, mis juhtusid palju kauem aega tagasi. Kui rääkida maastikust kui geograafilisest mõistest, siis iga maastik on mingis mõttes universaalne, samas mingis mõttes unikaalne ja peegeldab väga spetsiifiliselt seal elanud inimeste kogemust ja eluruumi. Teiste sõnadega, maastik on maailmanägemise viis, ning olengi püüdnud oma Peipsiveere loos natuke peegeldada igale ajajärgule omast võimalikku kogemust. Peipsiääre lugu jaguneb laias laastus kolmeks – viikingiaeg ja muinasaja lõpp, keskaeg/piiskopiriigi aeg ja varauusaeg enne kogu Eesti ala Rootsi riigi koosseisu minekut. Kõik need ajastud on alanud ja lõppenud murranguga, kuigi mõnikord on meile teada tulemus, mõnikord murrangu põhjus ise."
„Kõnelev lehekülg“ 2024
Ettekandes käsitleme 20. sajandi propagandadiskursust kui ajastuomast kinnisideed sellest, kuidas tulla toime moodsa massiühiskonna ja kommunikatsioonitehnoloogiatega, kuidas ühiskonda hallata, suunata, ning “halbadest mõjutustest” vabastada. Lisaks arutame, kuidas see ajalugu aitab meil mõista tänapäeva viraalseid hirme ja vaimustusi.
See taskuhääling on pühendatud filosoofiaprofessor Ülo Matjusele (1942–2023) ja eestikeelse filosoofia kogumisele. Professor Ülo Matjust on mõtteloo podcastis eriti oluline tänuga meeles pidada kuna Eesti filosoofia ajaloo professorina oli tema ülesandeks ette valmistada Eesti mõtteloo professuuri avamist Tartu Ülikoolis. Samuti oli talle oluline eestikeelse filosoofiakirjanduse kokku kogumine.
Alustasin filosoofilise kirjanduse kogumist Friedrich Nietzschest kui ühest mõjukaimast, keelatumast ning Matjusele olulisest filosoofist, koostades digitaalarhiivis leiduvatest ajaleheväljavõtetest tekstiväljavõtetega koondbibliograafia, mida saavad Nietzsche-uurijad edasi kasutada. Ettekanne on nn maastikukontroll ehk selle tutvustus, mida varasematest ajalehtedest Nietzsche kohta leida on ilmestatuna vahepaladega Nietzsche klaveriloomingust.
Kuidas tutvustada ja käsitleda kõige suuremat ja kõige väiksemat – ehk üht mõjukamat filosoofi ning kõige väiksemaid kirjutisi tema kohta? Mida saab neist ajalehtedes trükitud erinevatest mõttekildudest järeldada, mis poleks liiga triviaalne ega samas meelevaldne? Niipalju saab öelda, et Nietzsche tundub olevat üks vääritimõistetumaid, vastuolulisemaid filosoofe. See tuleb välja nii tema kohta kirjutatud ajaleheartikleid lugedes kui ka tema loodud muusikat kuulates. Kuid võib-olla on selles vastandlikkuses siiski peidus mingi ühtsus? Õhku jääb küsimus: Nietzsche maastik – ühtsus kontrastides? Las Nietzsche-uurijad uurivad edasi...
Suurem osa trükitoodangust enne 19. sajandit oli vaimulik kirjandus: jutlused, laulud, palveraamatud, pühakulood jms. Ometi on see kõige vähem uuritud kirjandus meie regioonis ehk siis tänase Eesti ja Läti alal. Nüüd on käsil suure autorkonnaga ülevaateteos, mis püüab kaardistada meie säilinud vaimulikku kirjavara ja selle uurimisseisu. Mida siin huvitavat leidub, sellest vestleb „Balti Kirjakultuuri ajalugu II. Religioon” üks koostajatest, TÜ teoloogiadoktor ja kultuuriteaduste instituudi baltisaksa kirjanduse teadur Tiina-Erika Friedenthal, küsimusi küsib TÜ mõtteloo doktorant Henri Otsing.
Kui palju sa täna oma kehale mõtlesid? Kui palju mõtles täna su keha – tundis (selja)valu, külma, kuuma, lõhnasid, puudutusi, maitseid, sirutas, venitas ja treenis ennast, käis pissil, ja kissitas päikese- või ekraanivalguses silmi? Minu loeng mõtleb kehadest, ja sellest, kuidas kehad mõtlevad. Arutlen selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna ‘keha’, ja selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna 'vaim', või tänapäevasemlt ehk ‘mõte', 'mõistus', või 'teadvus.'
Antud loengus huvitab mind kõik see – tihti see, mis on kehaline – mis pole suurde Lääne mõttelukku jõudnud. Ja kust leida kehasid, mis pole jõudnud suurtesse ja ametlikesse aja- ja mõtteloo narratiividesse? Ikka kirjandusest. Kuna minu taust on anglo-ameerika modernistlikus kirjanduses ja kirjandusteaduses vaatan ennekõike seda, kuidas anglo-ameerika modernism on kehasid kirjutanud. Modernismis räägitakse palju teadvuse voolust, kuid mind huvitab kuidas teadvuse vool on ka keha vool; kuidas need kaks pole binaarsed, vaid kuidas teadvus voolab kehast. Pööran pilgu ka kirjandusele Eestis. Loengu käigus toon näited nii siit kui sealt, nii varasemast kui hilisemast kirjandusest ja (kirjandus)teooriast, et näidata, et kehadest mõtlemine, ja tõdemine, et kehad mõtlevad, on nii eetiliselt kui poliitilselt tähtis, mitte ainult poeetiliselt haarav.
Loengul on kolm osa. Esimene annab põgusa sissevaate keha kujutamisse Lääne mõtteloos viidates fenomenoloogiale, feminismile, afektiteooriatele, ning posthumanismile. Teine toob näiteid James Joyce’st, Virginia Woolfist, ja Jean Rhysist, demonstreerimaks seda kuidas 20. sajandi alguse modernism radikaalselt kehad vaimuellu kaasas. Kolmas pöörab pilgu Eestisse ning mõtleb rahvuskehadest Eesti XX sajandi esimese poole kirjanduses Leida Kibuvitsa näidetel. Lõpetuseks vaatame põgusalt paari kaasaegset kehalist luulerida.
Ettekanne avab kultuurautonoomia idee osa Eesti ajaloos 20. sajandi esimeses pooles. Eesmärk on näidata, kuivõrd olulist rolli kultuurautonoomia idee sel perioodil mängis, keskendudes erinevatele eesti poliitikutele, aga ka baltisakslastele ja juutidele ning vaadeldes neid laiemas ideede ringluse kontekstis Euroopas. Kultuurautonoomia idee ajaloo analüüsimine võimaldab ka paremini mõista seda, kuidas see jõudis 1918. aastal iseseisvusmanifesti ning kirjutati 1925. aastal kultuuromavalituse seaduseks. Ettekanne põhineb 2023. aastal Viini Ülikoolis kaitstud doktoritööl.
„Kõnelev lehekülg“ 2022–2023
See on lugu suure impeeriumi küljest lahtihaakimise trikist, imest, mida veel 1987. a kevadel keegi ette ei kujutanud. Eesti taasiseseisvumise lugu saab rääkida mitmeti. Siinne lähenemine keskendub mitte „Laulvale revolutsioonile“, vaid perestroika-aegsele poliitilis-majanduslikule debatile Eesti tulevikust. Selle keskne kujund oli iseseisva majandusega Eesti NSV mudel (IME), mis koondas Eesti sotsiaal- ja majandusteadlased ning leidis ettekavatsematult Eestile uue eesmärgi – saada suveräänseks liiduvabariigiks. Miks see protsess leidis aset just Eestis ning mitte teistes liiduvabariikides? Milline oli selle mudeli mõju Nõukogude Liidu lagunemisele?
1797. aastal kirjutas Garlieb Merkel, et Jean-Jacques Rousseau „Ühiskondlikust lepingust“ on teos, mida „igaüks mainib, aga mitte keegi ei tunne“. Veidi enam kui 200 aastat hiljem võiks Eestis Merkeli teoste ja neis leiduvate ideede kohta öelda vastupidi: kõik tunnevad Merkeli ideid, aga mitte keegi ei maini tema nime. Tõsi, erialateadlastele on Merkel vägagi tuntud, ta on üks keskseid Balti valgustusaja tegelasi. Samas võiks laiemas vaates öelda, et tänapäevani välja annavad Merkeli ideed inspiratsiooni romaanideks, luuletusteks ja lauludeks, need kajavad nii kõnedes kui manifestides – kuid tihtipeale on need kaotanud sideme oma inspiratsiooni algallikaga. Kuid kas see, mida Merkeli tekstid on hiljem inspireerinud, on ikka see, mida Merkel ise mõtles? Doktorantuuri ajendaski mind astuma kahtlus, et see pole täielikult nõnda. Sellest, mida ma sel teekonnal olen avastanud, räägingi järgmises mõtteloo podcastis.
Mulle tundub, et retoorika ja dialektika Academia Gustavianas on – olgem ausad – üks kuivemaid asju, mida üldse uurida. Keda ja miks peaks huvitama see, kuidas, milliste vahenditega ja millises keskkonnas õpetati retoorikat pea nelisada aastat tagasi? Oleks siis vähemalt natuke intrigeerivam teemagi, nagu poliitika või nõiad või libahundid või hinge surelikkus/surematus. Tõsi, ehk olen siin natuke kallutatud, sest baka- ja magistritöö kirjutasin Tartu Ülikoolis just varauusaegsetest obskuursetest hingekäsitlustest ja see on maailm, millega on üsna raske konkureerida.
Ent ometi olen viimaseil aastail tegelenud just retoorika ja dialektikaga. Loen Poola Teaduste Akadeemias Tartu Ülikooli esimese perioodi üliõpilaste disputatsioone ja üritan nendest doktoritööd kokku kirjutada. Ja kuigi disputatsioonidest ei leia tõepoolest libahunte (või noh, tegelikult on kogu Liivimaa neid 17. sajandil täis) ega nõidu, siis lugedes sadu lehekülgi sellest, kuidas retooriliste vahendite ja elegantsusega on võimalik mitte ainult tõusta karjääriredelil ja edastada teadmisi, aga ka inimesi veenda ja mõjutada – nende hingi oma tahtele allutada –, lõbustada ja miks ka mitte kurvastada; motiveerida sõdureid minema lahingusse, veenda kuningat rahastama haridust, või päästa süütu kohtukaristusest, siis äkki siiski on siin kusagil ka poliitika, maagia ja hing. Lihtsalt natuke abstraktsemal(?) kujul.
Katke Liisi loengust: „Kui me soovime sellest kõigest midagi õppida, siis ehk järgmist. Kui keegi kõneleb täna „juhitavast“ või siis hoopis mingist „tõelisest“ või „uuest“ demokraatiast, soovitan olla ettevaatlik ja mõelda, miks nad seda teevad. Mis on nende eesmärk, nende huvid, pakutud alternatiivse süsteemi sisu? Kas see toetab endiselt õigusriiki ning kaitseb kodanikuvabadusi ja võimude lahusust? Või on see ikkagi varjuteater – püüd peita oma ebademokraatlikke taotlusi ja hiilivat autoritaarsust? Ja kui nii, siis on ilmselt kõige lihtsam vastata: me oleme seda juba kusagil näinud.“
