Ülo Matjusele pühendatud näitus „Raamatu saatusest“ mõtiskleb raamatu käekäigu üle

15. märtsil kell 13.00 avatakse Philosophicumi trepigaleriis Ülo Matjuse erakordsele raamatukirele pühendatud näitus.

Mõjub provokatiivselt: riputada raamatuid näitusel, mis pühendatud Ülo Matjusele. Tõelise bibliofiilina nõudnuks ta, et raamatuid tuleb hoida pikali asendis, isegi mitte püsti, nagu tavaliselt, ja muidugi turvaliselt riiulil. Filosoofina Ülo Matjus mitte ainult ei lugenud, kirjutanud, kirjastanud raamatuid, vaid ühtlasi mõtles järele selle üle, mis asi raamat üleüldse on. Selles Ülo Matjuse küsimuses põimuvad raamatukirg ja tarkusearmastus hoolivalt vastastikku. Nüüd aga tahab näitus moel, mis mõjub vastuokslikult, valulikultki, esitada seesinase küsimuse raamatu kohta uuesti, riputades trükiseid, mis on kirjutanud, tõlkinud või koostanud Ülo Matjus või mis tema tegemisi raamatuinimese ja filosoofina reflekteerivad, QR-koodi kõrvale õhku. 

Ülo Matjuse suur armastus raamatute vastu avaldus aga üha enam ka murena. Oma kirjatöödes sõnastas ta selle mõtisklusteks raamatu käekäigu üle asjana kaasaegses maailmas, kus ei suudeta enam eristada ehtsaid, tõelisi asju näilikest, tühjadest-tühistest asjadest. Näitus „Raamatu saatusest“ eksponeerib trükiseid, mis on kirjutanud, tõlkinud või koostanud Ülo Matjus ja mis tema tegemisi bibliofiili ja filosoofina reflekteerivad. Riputades Matjuse raamatud õhku, üritab näitus esitada taas tema mureliku küsimuse, mis asi raamat üleüldse on.

„Raamatud jagavad tänapäeval kõigi asjade saatust. Mis mõttes? Päris kindlasti selles mõttes, et nagu muudegi asjade suhtes, millele juhtis tähelepanu juba Rainer Maria Rilke, ilmuvad ka ersatsraamatud ja tühjad, näilikud raamatud, need räigelt värvilised ja läikivad raamatud. /…/ raamat muutub tõepoolest pelgaks vahendiks. Paljaks vahendiks nagu muudki asjad.

Ei ole enam neil mingit väärikust, ei ole enam nende suhtes mingit lugupidamist. Suhtume raamatusse umbes niimoodi nagu kunagi Karl Marx, kes juba pooleteisesaja aasta eest nimetas raamatuid oma orjadeks. Ja viimaks võiksime ütelda, et raamatut ei käsitata enam, ei mõisteta enam mitte niisuguse rikka, seda maailmanelikut koondava asjana Martin Heideggeri mõttes, vaid üksnes tehnilise funktsioneerimise seisukohalt. Raamatut käsitatakse kuidagi vaese ja ühekülgsena, eelkõige informatsioonikandjana. Seejuures veel niisuguse üpris viletsa kandjana. Niinimetatud paberkandjana. See tähendab, niisuguse anakronistliku kandjana, mis on oma aja igas mõttes ära elanud.“

                                                                 Ülo Matjus „Lugu raamatust. Asjade saatus“ (2002)

Ülo Matjus (18.06.1942–25.01.2023) õpetas Tartu Ülikoolis filosoofiat aastail 1971–2016, oli filosoofia ajaloo professor 1992–2008 ja eesti filosoofia ajaloo professor 2008–2016.

Näituse koostasid Eduard Parhomenko, Riin Kõiv ja Karin Kustassoo filosoofia osakonnast ning korraldada aitas Maarja Nõmmik trepigalerii galeristina. 

Näituse korraldajad tänavad väga Mart Jagomäge ja kirjastust "Ilmamaa" ning Heli Luike osutatud abi eest.

Philosophicumi trepigalerii eesmärk on tutvustada erialasid ühendava universitas’e idee kaudu ülikooli töötajate, üliõpilaste ja vilistlaste loomingut. Näitus jääb avatuks kuni 16. aprillini 2023 ning on avatud Jakobi 2 õppehoone lahtiolekuaegadel.

Image