Semiootika osakonnas värskelt doktorikraadi kaitsnud Kadri Tüür on Eesti teadustööde riiklikul konkursil võitnud I preemia oma doktoritöö „Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel” eest

Tema juhendajad Kalevi Kull, Ulrike Plath ja Peeter Torop on ka ametlikult kiidetud. Palju õnne!

Töö on loetav DSpace'ist - http://dspace.ut.ee/handle/10062/56524

Töö eesmärgiks on avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid. Tartu-Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid põhinevad keelel kui märgisüsteemil, tegeledes meid ümbritseva maailma kunstilise modelleerimisega. Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok osutas, et neile, puhtalt inimliigile omastele modelleerivatele süsteemidele, eelneb nii inimeste kui teiste loomade puhul zoosemiootilise modelleerimise tasand, mis põhineb meie tajudel ja kehalisel kogemusel maailmaga suhestumisel. Jakob von Uexkülli mõistet kasutades põhineb zoosemiootiline modelleerimine omailmal (Umwelt) ehk liigispetsiifiliste taju- ja mõjuorganite koostoimel loodaval arusaamal oma keskkonnast ning sellega suhestumise viisidest. Seega võime lähtuda tõdemusest, et modelleerimine on igasuguse mõtestamis- ja kujutamistegevuse alus. Mudel on kommunikatsioonivahend, mis võimaldab nii kunstilist kui teaduslikku infoedastust. Inimliigile omane modelleerimine toimub peaasjalikult loomuliku keele ning selles keeles esitatavate representatsioonide abil. Representatsiooni all mõistan käesolevas töös keskkonna vahendatud esitamist inimkeele kasutamise erijuhu – kirjanduse – vahenditega. Oma töös uurin kirjanduse spestiifilist alaliiki – looduskirjandust. Eesti looduskirjandus kitsamas mõttes on algupäraselt eesti keeles kirjutatud dokumentaalproosa, mis põhineb autori isiklikel looduskogemustel ning loodusteaduslikul informatsioonil ja annab seda edasi kirjanduslikus keeles. Looduskirjandus on tekstuaalse ülesehituse põhimõtetelt sarnane ilukirjandusega, mistõttu teda saab uurida kirjandusteaduslike vahenditega, nagu seda teeb ökokriitika. Erinevalt kirjandustekstist suunab looduskirjandus oma lugejat tekstist läbi, tagasi selle reaalse (loodus)keskkonna juurde, mida tekstis on kujutatud. Iga tekst sisaldab varjatud või vähem varjatud kujul alati ka zoosemiootilise modelleerimise tasandit: tajud, teiste liikide omailmad, liikumis- ja toitumisviisid jm. Biosemiootika aitab seda kihistust nähtavaks teha. Lisaks on töös kasutatud ka teiste distsipliinide abi (botaanika, ajalugu). See ajendab töö viimases osas mõtisklusi distsipliinideülese koostöö võimalustest suunaga keskkonnahumanitaaria poole, et anda oma panus globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisse. Semiootilise mõttevahetuse seisukohalt on oluline töös esitatud mõistete tekst, omailm, mudel ja representatsioon omavaheline suhestamine näitamaks, kuidas looduskirjanduses nende abil tähendusi luuakse. Representatsiooni mõiste lähivaatluse abil jõuame parema arusaamani inimese kui liigi tähendusloomepraktikatest, aga ka nende kasutamisest liikideüleses kommunikatsioonis.