IN MEMORIAM Ülo Matjus
25. jaanuaril lahkus 80-aastasena siitilmast eesti filosoofia oluline „päätükk“, literaat ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ülo Matjus (18.06.1942–25.01.2023), kes oli pikaajaline filosoofia ajaloo ja eesti filosoofia ajaloo professor.
Ülo Matjus lõpetas 1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli cum laude eesti keele ja kirjanduse erialal ning 1970. aastal aspirantuuri esteetika alal, pärast mida asus ta ülikooli filosoofia kateedrisse õpetajana tööle. 1975. aastal kaitses ta Läti Riiklikus Ülikoolis filosoofiakandidaadi töö filosoofia ajaloos. Aastatel 1992–2008 oli ta Tartu Ülikoolis filosoofia ajaloo professor, juhatades vahepeal ka filosoofia osakonda, ja aastail 2008–2016 eesti filosoofia ajaloo professor. Ta lõi filosoofia ajaloo õppetooli, juhatas seda pea kahe aastakümne vältel ning valmistas ühtlasi ette eesti mõtteloo professuuri. Matjus kuulus Eesti Kirjanduse Seltsi ja Tartu Bibliofiilide Klubisse.
2016. aastal anti emeriitprofessor Ülo Matjusele Tartu Ülikooli aumärk ja enne seda, 2007. aastal tunnustati teda ülikooli suure medaliga.
Matjusel oli tihe side kirjastusega Ilmamaa, mille alt andis ta välja kolm teost. Neist viimane oli 2018. aastal ilmunud „Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953–2017“. 2004. aastal ilmus kaks tähtsat teost: sarja „Eesti mõttelugu“ artiklite kogumik „Kõrb kasvab“ ja „Eesti mõttelugu 1995–2004. Kataloog“, mis sisaldab sarja esimese 60 raamatu bibliograafilisi andmeid ja lühikirjeldusi.
Ülo Matjuse 80. juubeli pühenduses rääkis tema õpilane ja doktorant Pille Tekku, et Matjust iseloomustas tõearmastus ja tõe poole püüdlemine ning uudishimuliku isiksusena ärgitas ta küsimusi esitama ja iseseisvalt mõtlema ka oma õpilasi. Ta ei sundinud kedagi midagi tegema, kuid inspireeris ja hoiatas. Juhendaja, õppejõu ja kolleegina lisas ta oma spetsiifilistele ja sügavatele teadmistele alati midagi heas mõttes inimlikku, vahest isegi omainimeselikku. Silma paistis ka tema filoloogiline täpsus, detailidele tähelepanu pööramine ja bibliofiilia – armastus raamatute vastu.
Tekku meenutab, et Ülole ei meeldinud kiirustamine, vaid põhjalikkus, samuti oli ta kannatlik, hooliv ja süvenes oma juhendatavate töösse. Ta võttis aega tekstide arutamiseks, aga ka õpilaste jaoks, mis on tänapäeva kiires maailmas üsna haruldane. Tema loengud olid detailsed ja huvitavad. Matjuse põhimeetod oli tekstide lugemine ja nende üle pikalt arutlemine, kuni tekkis piisavalt täpne ettekujutus. Loengutes olid tal alati kaasas raamatunäited. Teda iseloomustas humoorikus ja seltskondlikkus ning ta oskas luua sundimatu õhkkonna.
Ülo Matjust ei saa iseloomustada ilma Martin Heideggeri mainimata. Tekku leiab, et Matjus oli heideggerlikult väljendudes teede keskpaik, kõikide teede avanemis- ja ristumiskoht, Unterwegs, millelt ka tema õpilased on oma tee valinud. Ta oli kui loov maastik, varjamatus ehk aletheia, avatud avarus.
Matjuse õpilane ja filosoofia osakonna külalisteadur Juhan Hellerma meenutab oma õppejõudu ja juhendajat nii: „Sattusin Ülo Matjuse loengutesse Tartu Ülikoolis filosoofiaõpingute alguses. Hiljem sai temast nii minu bakalaureuse- kui ka magistritöö juhendaja. Üpris kiiresti selgus, et selline mõtlemine, mida tema tutvustas, erines selgelt sellest, mida sai kuulda ja näha teistes loengutes ja seminarides. Edmund Husserlist, aga ennekõike Martin Heideggerist võrsunud fenomenoloogiline mõtlemine tähistas Matjuse käsitluses otsustavat alternatiivi tervele senisele filosoofiale. See lõi teatud salapära ja ootusest kantud õhkkonna, sest midagi olulist oli kaalul. Asi ei olnud ühele või teisele väitele poolt- ja vastuargumentide leidmises, vaid selles, mis üldse on mõtlemine, kust läheb mõtlemise teeots. Kuigi ühel hetkel tuli edasiliikumiseks katsetada ka mõnevõrra teistsuguseid radu, näen tagasi vaadates aina selgemini, et kokkupuude Ülo Matjuse filosoofilise maailmaga, aga ka tema inimlik poolehoid ja julgustus on minu edasiste püüdluste juures olnud märgilise tähendusega. Tema lahkumine tähistab ühe ajastu lõppu. Ent ehk peitub selles ka üleskutse ja võimalus küsida veelgi söakamalt, mis meid praegu filosoofia juures hoiab, mida sealt tegelikult otsime, mille eest seisame.“
Filosoofia ja semiootika instituudi juhataja ja vaimufilosoofia professor Bruno Mölder leiab, et kui tõsta Ülo Matjuse tahkude ja tegemiste seast esile üksnes üks oluline teema, siis on selleks kindlasti keel. „Ülo Matjus oli filosoof, kel oli keelega väga eriline suhe, mida mõjutas tema filoloogiline taust ja Martin Heideggeri keelekäsitus. See suhe oli etümoloogiline ja ettevaatlik, kohati kummastav, sageli sügav ning ta lasi sõnadel, mida kasutas nii oma esseedes kui ka tõlgetes, mõnikord ilmneda justkui lugeja kohtuks nendega esimest korda. Nõnda avas ta neis sõnades seni märkamata jäänud või neile juurde lisatud filosoofiliselt tähtsaid aspekte. See on teema, mis vääriks Eesti mõtteloos eraldi uurimist.“
Filosoofia ajaloo kaasprofessor ja õppetooli juhataja Roomet Jakapi rõhutab, et emeriitprofessor Matjuse loodud filosoofia ajaloo õppetool on andnud paljudele noortele võimaluse tegeleda akadeemilisel tasemel just filosoofia ajaloo uurimisega. „Õppetool tegutseb jõudsalt edasi ja nime Studia Philosophica Estonica all ilmub ka ajakiri, mille peatoimetaja oli Matjus. Need arengujooned näitavad, kui oluline oli Matjuse tegevus strateegilis-institutsioonaalses mõttes.“
Mälestame kurbusega kauaaegset kolleegi ja armastatud õppejõudu ning avaldame sügavat kaastunnet Ülo Matjuse pereringile, sõpradele ja kaasteelistele.
Kolleegid Tartu Ülikooli filosoofia osakonnast
Emeriitprofessor Ülo Matjuse ärasaatmine toimub 29. jaanuaril kell 10 Tartu Krematooriumis. Oodatud on ka endised kolleegid ja õpilased.
Krematooriumi võib viia lõikelilli. Pärgi ja alusel kimpe paluvad lähedased mitte tuua.
Loe lisaks, mida kirjutavad emeriitprofessor Matjusest kolleegid ja õpilased
Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor ja Matjuse juhendatav, meenutab, et ta oli sõnade suhtes väga valiv ja väljaütlemiste suhtes tundlik. „Filoloogina ta teadis sõna jõudu. Filosoofina oli ta saksa filosoofilt Martin Heideggerilt õppinud, et „keel on olemise koda“. Matjus ei kannatanud „surnud sõnalärmi“, ta otsis ise hoolega sobivaid sõnu ja võttis kasutusele ka uusi või ununud keelevorme,“ kirjutab prof Sutrop oma järelhüüdes, mida saab lugeda Tartu Postimehest.
Filosoofia ajaloo nooremlektor Eduard Parhomenko kirjutab Sirbis südamliku ülevaate Matjuse elust ning panusest eesti filosoofiasse.
Jaanus Sooväli, mõtteloo teadur, meenutab samuti Sirbis oma juhendajat, sõpra ja kolleegi. „Tal oli ka oluline osa selles, et asusin filosoofiat õppima. Jah, tarvis on tagasi mõtelda, sellega vähemasti algust teha,“ kirjutab ta.
