Loengu lähtekohaks on tõdemus, et Tartu semiootika hälliks osutus kirjandusteadus. Just Juri Lotmani juhatatavas vene kirjanduse kateedris sündis strukturaalne poeetika ja hakkas arenema semiootika. Loengu käigus püütakse avada, kuidas mõjutas uus semiootiline lähenemine kirjandusele kirjandusteaduse arengut 1960ndate algusest tänapäevani. Kirjandusteaduse semiootilise dimensiooni all mõistetakse kirjanduse süsteemset uurimust kultuuri/ kultuuriloo lahutamatu osana. Tänapäeva kirjandusteaduses uuritakse mitte ainult ilukirjanduslikke (fiktsionaalseid), vaid ka mittefiktsionaalseid žanre, teoste poeetika kõrval ka nende pragmaatikat, nende funktsioneerimist kultuuris ning nende retseptsiooni kõige laiemas mõttes, intersemiootilist tõlget, poeetilise keele kognitiivseid aspekte, erinevaid kontsepte ja toposeid jt. Kirjanike eluloo uurimisel püütakse lahti mõtestada käitumiskoode ja mudeleid. Suurt osa tänapäeva kirjandusprotsessi tundmaõppimisel moodustab kirjanduse ja poliitika ning ideoloogia vahekorra mõtestamine ning nende vastastikku mõjude uurimine.
Illustreerimaks sellist arusaama, keskendutakse loengus vene rahvusmüüdi käsitlusele kirjanduses ja kunstis, tutvustades postlotmanliku vene kirjanduse õppetooli ning loengu autori enda teadusprojekte.
Kõik huvilised oodatud!
Lähem info loengusarja kohta: flfi.ut.ee/sisyst50