Filosoofia ja semiootika instituut tähistas 15. aastapäeva matkates

28. mail sõitsid Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi ning eetikakeskuse töötajad Kiidjärvele, et looduses instituudi sünnipäeva tähistada ning senistele tegevustele tagasi vaadata.

Tänavu kevadel täitus TÜ filosoofia ja semiootika instituudil 15. tegutsemisaasta, mida tähistati ühise väljasõiduga Kiidjärvele. Instituut loodi 2007. aastal rektor Jaak Aaviksoo eestvõttel toimunud struktuurireformi käigus, millega liideti mitmed väiksemad üksused suuremateks instituutideks. Nii jõudsidki ühise mõttelise katuse alla semiootika osakond (tulles filosoofiateaduskonda üle toonasest sotsiaalteaduskonnast) ning filosoofia osakond, mille koosseisu kuulus ka interdistsiplinaarne konsortsium TÜ eetikakeskus. Füüsiliselt said kolm eri hoonetes paiknenud allüksust kokku kolida 2011. aastal, kui avati renoveeritud Jakobi 2 õppehoone (Philosophicum). 

Roiupalu matkarajal peatuti ka lühikesteks loenguteks. Biosemiootika professor Kalevi Kull rääkis sellest, et töö tegemine, semiootilised suhted ning tarkusejanu on elus kõige vajalikumad. Samuti rõhutas professor Kull, et inimene ei tohi olla märgipime. Mõtteloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tegi ülevaate kõndimise rollist filosoofias antiikajast tänapäevani. Tema ettekandest selgus, et suured filosoofid on läbi aegade lisaks ajutööle ka jalgadele kõvasti valu andnud. Liikumine – eriti kõndimine – aitab kaasprofessor Friedenthali sõnul teadus- ja loometööle palju kaasa.

RMK Kiidjärve külastuskeskuses anti üle instituudi tunnustused (vaata täpsemalt) ning toodi välja meeleolukaid seiku ühise instituudi sünniloost. Instituudi esimene juhataja, praktilise filosoofia professor Margit Sutrop meenutas, et toonane struktuurireform küttis kirgi mitmel tasandil ning surve suuremate üksuste loomiseks oli põhiliselt finantsiline. Instituudi töötajate miinimumarv pidi olema 50 ning rektor Aaviksoo arvas (Universitas Tartuensis, 7.IV.2006, lk.2), et suuremate uurimiskollektiivide ühistaotluste esitamine annaks võimaluse konkureerida rahvusvaheliste grantide turul. Professor Peeter Torop meenutas, et algselt oli nii filosoofidel kui semiootikutel suur soov olla eraldi, kaotamata oma nime ja identiteeti. Lõpuks jõuti siiski „mõistuseabieluni“ ja võib öelda, et selle otsusega on mõlemad pooled tagantjärele rahul. 

Päeva lõpetuseks otsiti ühiseid väärtusi läbi TÜ eetikakeskuse arutelumängu „Eesti rahva sada valikut“, mis pakkus kõneainet veel tagasiteel Tartussegi.