Filosoof: teadusliku üksmeele eitamine ei pruugi olla vaid mugavusvalik
Poliitilises psühholoogias levinud arvamuse järgi ujub osa inimesi teadusliku konsensuse suhtes vastuvoolu oma poliitiliste eelistuste tõttu. Lähemal vaatlusel ei pruugi selliste inimeste naeruvääristamine õigustatud olla, osutab Tartu Ülikooli filosoofia osakonna kaasprofessor Alex Davies algselt portaalis Justice Everywhere ilmunud postituses.
Eelmisel kümnendil avaldati märkimisväärne hulk ajaleheartikleid pealkirjadega, nagu näiteks: "Faktid selle kohta, miks faktid üksi ei suuda võidelda vääruskumuste vastu" ja "Miks faktid ei muuda meie meelt – uued avastused näitavad inimmõistuse piiratust". Need artiklid toetasid ühist ideed. Kui inimene ei ole nõus teadusliku enamusega, siis sellepärast, et ta kujundab uskumusi teaduslikes küsimustes mitte huvist tõe vastu, vaid selleks, et saavutada ühiskondlikke eesmärke.
Viimaste hulka kuulub näiteks sobitumine sarnaste inimestega ja oma ühiskondliku elu mugavamaks muutmine. Ratsionaalne veenmine selle inimese puhul ei tööta. Selleks tuleb kasutada meetodeid, mis toimivad alateadlikult, nii nagu seda teevad näiteks turundus- ja reklaamiinimesed. Minu väide on, et selliseid artikleid ei tuleks võtta eriti tõsiselt.
Psühholoogiline eksperiment
Nimetatud ajaleheartiklid tuginevad erinevatele psühholoogilistele eksperimentidele. Näiteks ühes sellises kuulevad osalejad laitmatu resümeega teadlase avaldust. Seejuures on osalejad erinevate poliitiliste vaadetega, osa on konservatiivsed, teised liberaalsed.
Need vaated seostuvad omakorda erineva suhtumisega kliimamuutustesse: konservatiivid on skeptikud, liberaalid tunnustavad. Kui konservatiivsete vaadetega osaleja kuuleb, et laitmatu resümeega teadlane ütleb, et kliimamuutustel on laiapõhjaline teadlaste toetus, siis eitab ta, et tegemist on kliimamuutuste eksperdiga. Samas kui konservatiivsete vaadetega osalejale öeldakse, et teadlase sõnul leidub küllaga tõendeid kliimamuutuste olemasolu vastu, siis ta nõustub, et tegemist on valdkonna eksperdiga. Sama kehtib ka liberaalide kohta, ainult vastupidi.
Eksperimendi korraldajad järeldavad sellest, et inimesed muudavad oma hinnanguid tõendite kvaliteedi ehk teadlase ekspertsuse kohta sõltuvalt nende poliitilisest kalduvusest.
Kuidas ajaleheartiklid eksisid
Probleem on selles, et kõik, mida me selliste katsetega öelda saame, on, et osalejate poliitilised väärtused seostuvad erinevate taustauskumustega. Liberaalsete vaadetega inimesel pole mitte ainult liberaalsed väärtused, vaid väärtustega seotud uskumused selle kohta, kuidas maailm toimib. Näiteks erinevalt konservatiividest arvab ta, et iga teadlane, kes eitab kliimamuutuste tegelikkust, ei ole tõsiseltvõetav.
Sellised erinevused taustauskumustes seletavad kergesti, miks liberaal ja konservatiiv reageerivad samadele tõenditele erinevalt. Eksperimendist ei järeldu aga kuidagi, et inimesed kujundavad uskumusi lihtsalt selleks, et muuta oma ühiskondlik elu mugavamaks.
Kuigi ülal kirjeldatud artiklid võivad panna uskuma teisiti, ei lükka psühholoogid oma eksperimentide tõttu ümber taustauskumuste asjakohasust. Nad teevad seda muul põhjusel.
Poliitiliselt laetud küsimustikud teaduses uurivad inimeste arvamusi teemadel, millel pole tingimata omavahelist seost. Näiteks sellel, kas kliimamuutused on inimtekkelised, pole mingit pistmist relvapoliitika tõhususe ega tuumaenergia ohutusega.
Miks peaksid liberaalid arendama nendes küsimustes ühtset vaadet ja konservatiivid teistsuguseid seisukohti, välja arvatud juhul, kui nende poliitiline kalduvus sunnib neid kujundama selliseid uskumusi, nagu neil on? Kui poliitilised kalduvused ei mängiks siin põhjuslikku rolli, peaksime ütlema, et see kõik on lihtsalt pöörane kokkusattumus. Pöörased kokkusattumused ei ole aga head seletused. Parem on järeldada, et inimeste uskumused on tingitud nende poliitilisest kalduvusest.
Pöörane kokkusattumus?
Minu väide on, et konservatiivid ja liberaalid kujundavad oma veendumusi viisil, kus lisaks nende poliitilistele väärtustele mängivad rolli ka ratsionaalsed uskumused. Sellisel juhul ei tundu erinevad uskumuste mustrid "pöörase kokkusattumusena".
Kaks lihtsat tähelepanekut viitavad sellele, et ratsionaalse uskumuse teooria muudab konservatiivide ja liberaalide mustri ootuspäraseks. Esiteks, ratsionaalsete uskumuste teooria järgi on iga uskumus sõltuv sellest, mida inimene juba usub. Teisisõnu, see, mida me juba usume, kujundab seda, mida uue info põhjal tundub mõistlik uskuda. Teiseks pole saladus, et me elame infokeskkonnas, kus erineva poliitilise kallakuga inimesed ammutavad infot erinevatest allikatest ja kanalitest.
Neid tähelepanekuid kokku pannes järeldub, et kuna konservatiivide ja liberaalidel on teadusega seotud küsimuste osas erinevad allikad, kujunevad neil ka erinevad ratsionaalsed vastused. Seega ei saa teaduse usaldusväärsust kahtluse alla seadjatele ette heita, et nad kujundaksid oma uskumusi pelgast mugavusest või rumalusest.
Postusele aluseks olev artikkel ilmus ajakirjas Journal of Applied Philosophy.
