Doktoritööde kaitsmised semiootika osakonnas: Nelly Mäekivi ja Silver Rattasepp 3. detsembril, Ott Puumeister 6. detsembril

3. detsembril kell 12.15 kaitseb Nelly Mäekivi TÜ Senati Saalis (Ülikooli 18) semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd „The Zoological Garden as a Hybrid Environment: A (Zoo)semiotic Analysis“  („Loomaaed kui hübriidne keskkond - (zoo)semiootiline analüüs“ ).

Kaitsmiseks esitatud doktoritööd saab lugeda siit: http://hdl.handle.net/10062/62517

Juhendaja:

semiootika vanemteadur Timo Maran, PhD

Oponendid:

professor Paul Cobley, PhD, Middlesexi Ülikool (Suurbritannia)

professor Dario Martinelli, PhD, Vilniuse Gediminase Tehnikaülikool (Leedu)

[collapse collapsed]

Kokkuvõte

Loomaaedu leidub peaaegu kõigis suuremates linnades ja neid külastab kokku enam kui 700 miljonit inimest aastas. Ometi puudub selge arusaam, kuidas inimesed, meie hoiakud ja tehiskeskkond mõjutavad loomaaialoomade pidamispõhimõtteid ja -tingimusi. Samuti on vaja sügavamat mõistmist sellest, kuidas loomaaialoomad ja kujundatud keskkond mõjutavad meie arusaamu ja ettekujutusi neist. Loomaaed on hübriidne keskkond, kus loomaaia tegevustes kohtuvad ning põimuvad kultuurilised ja looduslikud nähtused. Lisaks kujundavad loomaaias aset leidvat liigisisest ning liikide vahelist (ka inimese) lävimist sellised tegurid nagu loomaaia ajalugu, väljapanekute kujundus, enesekuvand ja asutuse eesmärgid. Doktoritöös näitame semiootilise lähenemise olulisust selle keerulise uurimisobjekti mõtestamisel ehk analüüsime loomaaeda kui kultuurilist nähtust, selle praktilisi ettevõtmisi liigikaitses, teadustöös ja loodushariduses, ning keskendume loomaaias elavatele loomadele kui omailma omavatele subjektidele. Me arutame, millist mõju inimeste hoiakud, taju ja ettekujutused omavad loomaaialoomade eludele ja kuidas loomaaialoomade lävimine erineb nende looduses elavate liigikaaslaste kommunikatsioonist. Leiame, et loomaialoomade haldamisel eelistatakse sageli kõrge heaolu tagamist mõnede liigiomaste käitumismustrite säilitamise ees. Veendume, et juhul, kui loomaaia keskkond erineb loomaaia loomade jaoks nende loomulikust keskkonnast, siis nende nende kommunikatiivsed võimed on paratamatult mõjutatud. Selgitame, et inimesed ei suhtu erinevatesse loomaliikidesse võrdselt ja sama kehtib ka sellistes praktilistes ettevõtmistes nagu liikide haldamine ning loomade heaolu uuringud. Toome esile, kuidas meie hoiakuid kasutatakse loomaaialoomade esitlemiseks kindlal viisil ning kuidas loomaaiad omalt poolt mõjutavad meie tundmusi.

Summary

There is a zoo in almost every major city, and more than 700 million people visit zoological gardens annually. Still, there is a lack of understanding how we and captivity affect the lives of zoo animals, how the animals and the created environment affect our perceptions of them, and how our attitudes influence animals’ keeping conditions. The zoo is a hybrid environment where cultural and natural elements are intertwined throughout the institution’s endeavours, such as wild animal management, education, and species conservation. Additional factors like the zoo’s history, designed physical space, and self-image contribute to creating communication context and shape intra- and interspecies (including human) communication. This dissertation provides a semiotic analysis of the contemporary zoo, bringing forth the complexity of this institution, and examining an array of interconnected semiotic aspects that are at the core of this hybrid environment. The semiotic approach enables us to navigate in the intricate web of communication involving humans and other animals and explicate some of the significant issues as seen not only on a philosophical level but also in practice, as outlined in the setting of the zoo. We discuss the influence that human perceptions of other animals have on their existence, and how the communication of the zoo animals and their wild conspecifics differ. The conclusion that species neutrality hardly ever exists in animal welfare studies, species management, and humans in general leads to uncovering tensions and conflicts between various attitudes that people hold. We explore how our dispositions are utilised in displaying zoo animals that further influence people’s attitudes and find that the management of these animals often favours animal welfare over the goal of conservation. We determine that if for the animals the zoo environment differs from their natural environment, the animals’ communicative capabilities are inevitably influenced. 

[/collapse]

3. detsembril kell 14.15 kaitseb Silver Rattasepp TÜ Senati Saalis (Ülikooli 18) semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd „The Human Mirror: A Critique of the Philosophical Discourse on Animals from the Position of Multispecies Semiotics“ („Inimese peegel: filosoofilise loomadiskursuse kriitiline analüüs paljuliigilise semiootika positsioonilt“ ).

Kaitsmiseks esitatud doktoritööd saab lugeda siit: http://hdl.handle.net/10062/62520 

Juhendaja:

semiootika vanemteadur Timo Maran, PhD

Oponendid:

Pauline Delahaye, PhD, Université Paris-Sorbonne (Paris IV, France)

professor Felice Cimatti, PhD, University of Calabria (Italy)

[collapse collapsed]

Kokkuvõte

Töös lahatakse teatavat laialt levinud filosoofilist või teoreetilist arusaama suhetest inimeste ja loomade vahel. See „tavamõistuslik“ arusaam inimeste-loomade suhetest koosneb kuuest tahust, mis on kokku võetud allpool. Koos moodustavad need narratiivi, millel on problemaatilisi tagajärgi elurikkuse, omailmade ja inimeseksolemise mõistmisel. Seda sellepärast, et need kuus tahku näitavad, et selle tavamõistusliku diskursuse rolliks on teha teistest loomadest madalamat järku ja seega tähtsusetud olendid, mistõttu ei pöörata neile piisavat tähelepanu teatavaid teemasid, küsimusi ja mõisteid analüüsides, mida peetakse ainuomaselt inimlikeks. Tagajärjeks on antropotsentristlik usk inimese erandlikku loomusse, mille järgi inimesed oleksid justkui loodusest lahutatud ja elaksid eraldises kultuuri- või keelevallas. Töös ollakse seisukohal, et rohkem tähelepanu teistele loomadele võib pakkuda huvitavaid tulemusi filosoofiliste küsimuste arutamisel. Nimetatud kuus tahku, mis moodustavad „filosoofilise tavamõistuse“ on järgmised: 1. Inimeste ainulaadne loomus tuletatakse ainult inimest ennast uurides; 2. Loomade endi olulisimaks tunnuseks on, et neil puudub midagi ainuliselt inimomast; 3. Kui inimesi võrreldakse loomadega, kirjeldatakse inimesi nende suhtes ainulaadsetena, mitte pelgalt erinevatena; 4. Eristus inimeste ja loomade vahel on vaimne või taandatav vaimsele; 5. Loomi kirjeldatakse ühe suure ja ühtlase kategooriana, millesse kuuluvad kõik loomad tervikuna; 6. Tõeline inimeseksolemine saavutatakse siis, kui inimeses endas maha suruda loomalikkus. Töös kasutatakse posthumanistlikke arusaamu eelneva kriitiliseks analüüsiks. Posthumanistlik diskursus keskendub neile paljudele suhetele, mis inimestel on mitteinimestega, olgu need elusad või mitte. Olulisemad kriitilised kontseptsioonid töös on korrelatsionism ja antropoloogiline masin. Esimene neist kirjeldab olukorda filosoofias, mille järgi on meil võimalik vaid juurdepääs suhtele (korrelatsioonile) mõtlemise ja olemise vahel, kuid mitte kummalegi poolele eraldi. Korrelatsionistlik mõte on asümmeetriline, kuna inimese poolt peetakse tähendusloomes peamiseks. Antropoloogilise masina mõiste kirjeldab arusaama, mille järgi inimeste ja loomade erinevus ei ole liigipiiril, vaid pannakse määratlema inimest ennast. Niisugune olukord muudaks siis justkui oluliseks loomaliku poole mahasurumise inimeses. Töö katsub ühtlasi laiendada ja rakendada antropoloogia „ontoloogilist pööret“ teiste loomade omailmadele, võttes justkui tagasivaate inimmõtlemisele läbi teiste loomade pilgu, mille tulemiks oleks omamoodi „filosoofia teiste loomade pilgu läbi“.

Summary

The thesis explicates a certain common philosophical or theoretical understanding of the relations between humans and nonhuman animals, which is widespread. This “common-sense” approach to animal-human relations comprises six aspects, summarised below. Together, they present a narrative which has a detrimental effect on understanding biological diversity, the plenitude of umwelts, and the place of humans in the world. This for the reason that these six aspects show that the primary purpose of this common-sense narrative is to relegate to a lower or more irrelevant position nonhuman animals, thereby expelling understanding of them from a sphere of certain conceptions, topics and beliefs that are thought to be uniquely human. It forms a pattern of thinking amounting to an anthropocentric belief in human exceptionalism, in which human beings are as if excluded from the natural world and instead inhabiting a separate “realm”, be it conceived as culture, language, symbolic thought, etc. The thesis proposes that philosophically interesting results can be achieved by paying more attention to nonhumans.

            The six aspects of this philosophical “common-sense” are as follows:

1. The uniqueness of human nature can be determined by studying humans alone;
2. The most important characteristic of animals is that they lack something human;
3. When humans are compared to animals, humans are described as unique, rather than merely different;
4. The distinction between humans and animals is mental, or reducible to the mental;
5. Animals are discussed as one indistinct, undifferentiated category;
6. Humans reach their true nature only when they suppress the animal within themselves.

The thesis makes use of posthumanist approaches for the express purpose of critiquing the above discourse. Posthumanist discourse focuses on the myriad relations that humans have with nonhumans, living and non-living. The most relevant critical conceptions that the thesis applies are correlationism and the anthropological machine. The former describes the situation in philosophy according to which it can have access to a correlation between thinking and being, and not to either part alone. Correlationist thinking is also asymmetrical, since it considers the human side as the primary source of meaning-making. The concept of the anthropological machine describes the discourse according to which the human-animal distinction is not placed on a species-line, but rather as constitutive of humans themselves. This situation is then thought of as necessitating the suppression of the animal side within humans themselves. The thesis also proposes to extend and apply anthropology’s ontological turn to nonhuman umwelts, taking a circuitous look back on human thinking through the eyes of nonhumans, amounting to a “philosophy through the eyes of nonhuman animals”. 

[/collapse]

[/collapse]