Muzayin Nazaruddin kaitseb doktoritööd „Semiotics of Natural Disasters: the Entanglements of Environmental and Cultural Transformations“

16. detsembril kell 10.15 kaitseb Muzayin Nazaruddin semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd „Semiotics of Natural Disasters: the Entanglements of Environmental and Cultural Transformations“ („Looduskatastroofide semiootika: keskkonna- ja kultuurimuutuste läbipõimumine“).

Juhendaja: 
teadur Riin Magnus, Tartu Ülikool

Oponent:
kaasprofessor Kati Lindström, Kuninglik Tehnikainstituut (Rootsi)

Kokkuvõte
Doktoritöös analüüsitakse, kuidas inimesed mõtestavad katastroofe ning näidatakse, kuidas semiootika abil saab mõista erinevaid katastroofitõlgendusi. Töös uuritakse ka seda, kuidas katastroofid on seotud katastroofieelsete ja -järgsete sotsiokultuuriliste protsessidega ning küsitakse, kas nad soodustavad pigem kultuurilisi muutusi või püsivust.

Töö tugineb kvalitatiivsel uurimistööl kahes looduskatastroofi järgses Indoneesia piirkonnas – 2004. aasta India ookeani tsunami järgses Acehis ja 2010. aasta vulkaanipurske järgsetes Merapi mäe külades. Teoreetiliste tugipunktidena kasutatakse töös ökosemiootikat, kultuurimälu uuringuid, Juri Lotmani semiootilist pärandit ja poliitilist ökoloogiat.

Töös leitakse, et looduskatastroofidele saab läheneda terviklikumalt, kui arvestada nii looduslikke kui sotsiaalseid tegureid, mis muudavad teatud ühiskonnagrupid haavatavaks. Samas on oluline silmas pidada ka neid sotsiaalseid tegureid ja oskusi, mis tõstavad inimeste vastupanuvõimet. Mõtestades looduskatastroofe semiootiliste protsessidena, mis hõlmavad äratundmise, nimetamise, hindamise ning ennetamise faase, on võimalik ületada looduse ja kultuuri vaheline lõhe ja uurida, kuidas keskkonna omadused, sotsiaalmajanduslik olukord ning kultuuriprotsessid kõik kujundavad looduskatastroofe.

Looduskatastroofid toovad sageli kaasa vaatepunktide vastandumise, eriti mõjutatud kogukondade ja abiorganisatsioonide vahel. See hõlmab ebavõrdseid võimusuhteid ning erinevat dialoogisoovi. Haavatavad grupid ehk need, keda katastroofid kõige enam mõjutavad, võivad seetõttu pidada taastumisprotsessi üheks järjekordseks kriisiks, milles nende vajadustega ei arvestata.

Töös leitakse ka, et mõnes ajaloolises kontekstis võib katastroof kiirendada kultuurimuutusi, samas kui teisel hetkel võib see tagada olemasoleva sotsiokultuurilise korra püsimise. Selleks, et hinnata kultuurilisi muutusi, on vaja seega analüüsida katastroofe nende ajaloolisel taustal, hõlmates pikemaajalisi protsesse ja vaadeldes kultuuripidevuse ja -muutuse dünaamikat.

Kaitsmine toimub ainult Zoomis (kohtumise ID: 910 6433 3189; pääsukood: 388465).