Esmaspäeval, 3. oktoobril peab semestri esimeses mõtteloo seminaris ettekande Johan Skytte poliitikauuringute instituudi poliitilise mõtte ajaloo teadur Liisi Veski. Ta kõneleb teemal „Vaikiva ajastu riigirahvuslus – Eesti asi või osa rahvusvahelisest konservatiivsest revolutsioonist?“
Seminar toimub kell 16.15-17.45 Jakobi 2 - 336.
Ettekande kokkuvõte:
Annan ülevaate olulisematest organitsistlikest ja riigirahvuslikest ideedest 1930. aastate Eestis. Täpsemalt arutlen, kuidas Konstantin Päts ja tema poliitiline eliit püüdsid legitimeerida 1934. aasta riigipöörde järel uut poliitilist süsteemi ja läbiviidavaid institutsionaalseid ja õiguslikke reforme.
Pärast riigipöörde läbiviimist soovisid Päts ja tema võimuladvik näidata end üheltpoolt lõhenenud rahva konsolideerijate ja poliitiliste kriiside ületajana, distantseerudes 1920. aastate liberaalsest demokraatiast, mida kujutati juba 1930. aastate alguses „haige“ süsteemina. Samal ajal oli juhtivate poliitikute eesmärgiks esineda endiselt demokraatia kaitsjatena. Näitan, et selleks rakendati korporatismi, solidarismi ja mitteliberaalse demokraatia raamistikke, mille keskmes olid rahvusühtsuse ja hästikorraldatud riigi ideed.
Samuti väidan, et vaikiva ajastu riigirahvuslikus retoorikas võib märgata sarnasusi mitmete 1930. aastate Euroopa konservatiivsete autoritaarsete režiimide „kolmanda tee“ otsingutega. Näitan muu hulgas, et vaatamata levinud retoorikale poliitilise elu ümberkorraldamisest rahvuslikul pinnal, otsisid Päts ja tema lähikond aktiivselt sobivat eeskuju ka väljast. Ühe teemana kerkib siin üles uute autoritaarset süsteemi juurutavate põhiseaduste kasutuselevõtt mitmes Euroopa riigis.
Lõpuks arutlen, kuivõrd asjakohane on vaadelda 1930. aastate autoritaarseid süsteeme „rahvusvahelise konservatiivse revolutsiooni“ raamistikus, nagu on välja pakkunud mõned sõdadevaheliste autoritaarse süsteemi uurijad. Või siis peaksime pigem uskuma neid ajaloolasi, kes väidavad, et konservatiivseid autoritaarseid liidreid eristas totalitaarsetest juhtidest peaasjalikult just revolutsiooniretoorika puudumine?