Loeng keskendub kultuurisemiootika rakendatavusele digitaalse ja võrgustikuliselt organiseeritud meediakultuuri analüüsimiseks. Eesmärk on vaadelda kultuurisemiootikat kui aktuaalset innovatsiooniteooriat. Käsitlemist leiavad peamised kaasagse meediakultuuri põhidihhotoomiad ja -konfliktid: meediatarbimise ja -loomise üheaegne üleilmastumine ja lokaliseerumine; kultuurimälu vs. innovatsioonidele orienteeritud digitaalmeedia; “tehnoloogilise”, “majandusliku” ning “kultuurilise” vahekorrad kaaaegses kultuurimuutuses; ka individuaalse ja võrgulise agentsuse osakaal loomeprotsessides ning dialoogide ja autokommunikatsiooni vahekorrad meediaevolutsiooni esilekutsujatena. Käsitletakse ka kultuurimisemiootika käimasolevaid dialooge muude innovatsiooniteooriatega nii majandusteaduses kui ka teistes ühiskonnateadustes.