Teaduses ja igapäevaelus eeldatakse enamasti, et keel on võimeline osutama keelevälisele reaalsusele, mis eksisteerib keelest ja inimkogemusest sõltumatult. Hiljuti Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas doktoritöö kaitsnud Henrik Sova leiab, et selline nägemus keele ja maailma omavahelisest suhtest on olemuslikult eksitav.
Kui õpime koolis, et gravitatsioonikonstant g = 9,81 m/s2, siis on loomulik arvata, et see väide kirjeldab objektiivset, see tähendab keelest ja inimestest eraldiseisvat maailma. Sova doktoritöö keskmes olev pragmatistlik keelefilosoofia sunnib meid selle arvamuse osas hoolikalt järele mõtlema.
Loe edasi ERR Novaatori artiklist. Tutvu ka Hendrik Sova doktoritööga.