19. mail kell 10 kaitseb Maarja Ojamaa semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd «The Transmedial Aspect of Cultural Autocommunication»

19. mail kell 10 kaitseb Maarja Ojamaa semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd «The Transmedial Aspect of Cultural Autocommunication» («Kultuurilise autokommunikatsiooni transmeedialine aspekt»). Kaitsmine toimub TÜ senati saalis. Juhendaja prof Peeter Torop, oponendid dots Nicola M. Dusi (Modena ja Reggio Emilia ülikool, Itaalia) ja vanemteadur Eva Näripea (EKA).

Väitekirja keskmes on nähtus, mida seostatakse eelkõige kaasaegse meediakultuuri innovaatiliste võtetega, kuid mis avatakse põhiolemuselt väga vana kultuurimehhanismina. Selleks nähtuseks on transmeedia, mida teinekord nimetatakse ka ristmeediaks. Transmeediast räägitakse olukorras, kus üks tekst (lugu) eksisteerib korraga kahes või enamas meediakanalis. Üheks hiljutiseks kohalikuks näiteks on “Nullpunkti” (2014) maailm, mis laotub laiali noorteromaanis, filmis, teleseriaalis, mobiilirakenduses jm. Ühelt poolt näib sellise pihustamise põhieesmärgiks olevat keskse loo mõjusam turundus, kuid samas on tajutav ka transmeedia poeetiline potentsiaal ja võime pakkuda lugejale või vaatajale hõlmavamat fiktsionaalse maailma kogemust. Taoliste projektide sihtgrupiks on seni veel pigem noored, kelle jaoks erinevate platvormide vahel navigeerimine on omamoodi iseenesest mõistetav kirjaoskus - paralleelselt vaadatakse televiisorit, täiendatakse kogemust veebis leiduva infoga, jagatakse seda sotsiaalmeediaplatvormidel jne. Samuti on selle põlvkonna lemmiklugude kangelased jõudnud järgemööda raamatutest ekraanidele, lavadele, mänguasjariiulitele, ehk piltide ja helide keelde, erinevatele meeltele kogetavaks. See kõik tundub esmapilgul üksnes 21. sajandi meelelahutuskogemusena, kuid tegelikult teevad kaasaegsed kommunikatsioonitehnoloogia võimalused lihtsalt nähtavamaks ja seega ka paremini analüüsitavaks mehhanismid, mis on omased kultuurile üldiselt. Näiteks on pea universaalne praktika korrata mälestust kogukonnale olulisest (ajaloo)sündmusest erinevates keeltes, kandes selle üle suulisest pärimusest kasvõi koopajoonistele, kindamustritesse, arhitektuursetesse vormidesse, dokumentaalfilmidesse jne. Kultuurimällu jääb see sündmus aga sulamina kõigist neist versioonidest. Seejuures ei ole taoline sulam korrastatud mitte allikate objektiivse täpsuse alusel, vaid vastavalt kehtivale kultuurikeelte hierarhiale. Ülekanded kultuurikeelte vahel ei seisne aga ainuüksi ühe tähenduse kordamises ja mällu talletamises, vaid on ka uute tähenduste ja funktsioonide loomise võtmemehhanismiks.

http://hdl.handle.net/10062/45985