In memoriam Mihhail Makarov

Mihhail Makarov (15. juuni 1922 – 4. november 2019), kauaaegne Tartu Riikliku Ülikooli filosoofia kateedri juhataja, suri 4. novembril 97-aastaselt Tallinnas. Ta sündis 15. juunil 1922 Narvas vene valgekaardiväelase perekonnas. Õppis Narva Vene Gümnaasiumis, kust sai korraliku n-ö tsaariaegse hariduse. Mobiliseeriti 2. juulil 1941 Punaarmeesse. Osales lahingutes Stalingradi all ja Kalinini rindel. Sõja lõpus tõusis Makarov Eesti Laskurkorpuse poliitjuhi asetäitjaks. Ta lõpetas 1950 Leningradi Riikliku Ülikooli, kus õppis filosoofiat. Aastatel 1950–1971 töötas ta filosoofiaõppejõuna Tartu ülikoolis, oli aastatel 1960–1971 filosoofia kateedri juhataja, 1970 sai professoriks. Õpingute ajal Leningradis sõbrunes ta Rem Blumiga (1951 1989 filosoofia õppejõud Tartu ülikoolis, alates 1977 filosoofia ajaloo professor) ning tutvus Leonid Stolovitšiga (1953-1994 filosoofiaõppejõud Tartu ülikoolis, alates 1967 professor). Mihhail Makarov oli see, kes aitas Rem Blumil ja Leonid Stolovitšil saada erialane töökoht Tartus, kuna see polnud Leningradis toona nende juudi päritolu tõttu võimalik.

Oma mõttetöös keskendus Mihhail Makarov mõistetele kui filosofeerimise instrumentaariumile, filosoofia kategooriate ajaloolisele arengule, nende mitmetähenduslikkusele ja variatiivsusele, püüdes põhjendada filosoofiliste mõistete kujunemise seost filosoofia aine arenguga selle erinevates traditsioonides ja vastastikuses toimes ühiskondliku teadvuse eri vormidega. Nõukogude filosoofina oli talle seejuures oluline näidata, kuidas rakendada filosoofia kategooriaid nõukogude elu mõtestamisel ja ideoloogia kujundamisel, sidudes filosoofiaajaloolasena selle ülesande kategooriate uurimisega läbi kogu lääneeuroopaliku mõtteloo nende Vana-Kreeka algupärani välja. Nõukogude ühiskonna ideoloogilis-utoopilist suunatust kommunismi ülesehitamisele silmas pidades paistis ilmselt iseäranis viljakana uurida filosoofilisi õpetusi eesmärgist kui põhjusest ehk teleoloogiat. Nii kaitses Mihhail Makarov aastal 1960 filosoofiakandidaadi väitekirja "Философия марксизма-ленинизма о категории "цель"" / "Marksistlik-leninlik filosoofia kategooriast "eesmärk"" ning 1968 filosoofiadoktori väitekirja teemal "Историческое развитие категории "цель" и значение ее в современной науке и философии" / "Kategooria „eesmärk“ ajalooline areng ning tähtsus tänapäeva teaduses ja filosoofias".

Omaaegsetele Tartu ülikooli üliõpilastele on Mihhail Makarov jäänud meelde huvitavate ja põhjalike filosoofiaajaloo loengutega, mida ta pidas ladusas eesti keeles mõnesuguse vene aktsendiga. Tähelepanu väärib tema 1963. aastal ilmunud raamat „Materialistliku dialektika kategooriad“, mille ta kirjutas eesti keeles. Olles küll seejärel ühel filosoofia kateedri koosolekul tunnistanud, et nii rasket tööd nagu eesti keeles raamatu kirjutamine ta enam ette võtta ei kavatse, on ta veel hiljemgi täiendanud oma „Materialistliku dialektika kategooriate“ käsieksemplari eestikeelsete ääremärkuste ja kommentaaridega. Ka tema Venemaal ilmunud venekeelsete teoste käsieksemplaridest võib leida äärtele märgitud filosoofiaterminite eesti vasteid (nt „Сложность и вариативность категорий диалектики“ / „Dialektika kategooriate keerulisus ja variatiivsus“ (1988)). „Materialistliku dialektika kategooriad“ oli tema eesti kolleegide seas õppevahendina kõrgelt hinnatud.

Paljuski Mihhail Makarovi teeneks võib pidada, et Tartu ülikooli filosoofia kateeder kujunes 1960. aastate vältel kohaks, kus eri rahvustest ja erialadelt sinna aspirantuuri filosoofiat uurima tulnuil oli võimalik nii eesti kui vene keeli elavalt arutada marksismi erinevate suundumuste üle, vaagida ja argumente katsetada kuni revisionistlike seisukohtadeni välja. Nii tundnud Mihhail Makarov ise huvi näiteks tänapäevalgi mõjusa itaalia marksisti Antonio Gramsci vastu. Teda tõmmanud ka Martin Heideggeri poole, kuigi loengus ei jätnud ta hoiatamata, et tegemist on „vaenlasega“. Aspirantidelt nõuti nii filosoofia ajaloo kui ka marksismi klassikute tudeerimist allikteoste põhjal ning nende tõlgendamist loovalt ja mõtestatult. Õhkkond aga muutus järsult 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmuste järel, kui Nõukogude Liidu tankidega eesotsas lämmatati Praha kevad, katse üles ehitada liberaalsemat „inimnäoga sotsialismi“. Tartu ülikooli filosoofia kateedris kajastus see avalikult teravas ideoloogilises vastasseisus Mihhail Makarovi ja Rem Blumi kui kahe kirgliku küll nõukogude, kuid ilmselt siiski erineva marksisti vahel, mis tipnes Rem Blumi ja Leonid Stolovitši suurvenelikelt positsioonidelt „sionismis“ süüdistamisega. Kas Mihhail Makarovit haaras hirm tema enda varemalt soositud vabameelsuse ees?

1971. aastal lahkus Mihhail Makarov Tartust Tallinna Polütehnilise Instituudi filosoofia kateedrisse juhatajaks ning 1972 Leningradi, kus tegutses 2005. aastani Venemaa Teaduste Akadeemia praeguse Peterburi osakonna filosoofia kateedri professorina.

Tänases Tartu Ülikoolis mäletatakse Mihhail Makarovit eeskätt nõudliku filosoofiaõpetaja ning silmapaistva filosoofiaajaloo uurijana, aga ka värvika, paiguti väga vastuolulise isiksusena. Tema kirglikud filosoofilis-ideoloogilised võitlused „tõelise“ marksismi eest pole jäljetult ununenud. Ka humoorikalt heatahtlikke anekdoote temast on veel ikka liikvel.

Mihhail Makarovi õpilaste ja endiste kolleegide mälestuste põhjal
E.P.