Lona Päll kaitseb doktoritööd „Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication“

31. märtsil kell 10.15 kaitseb Lona Päll semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd „Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication” („Semiootiliste ühenduste taastamine: ökosemiootiline vaade kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides”).

Juhendajad:
professor Timo Maran, Tartu Ülikool
lektor Ergo-Hart Västrik, Tartu Ülikool

Oponendid:
professor Tema Milstein, Uus-Lõuna-Walesi Ülikool (Austraalia)
kaasprofessor Renata Sõukand, Veneetsia Ca’ Foscari Ülikool (Itaalia)

Kokkuvõte

Doktoritöö keskendub kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides, tuginedes näidetele viimaste kümnendite Eestist, näiteks analüüsitakse looduslike pühapaikadega seotud konflikte, nn metsasõda või reaktsioone suurte puude langetamisele linnakeskkonnas. Kohapärimuse tuumaks on keskkonna semiootiline tõlgendamine, sedakaudu väljendab kohapärimus nii kultuurilisi kui ka ökoloogilisi tähendusi, näiteks jälgi teiste liikide tegevustest või keskkonnamuutustest. Teisalt väljendab kohapärimus identiteeti, teadmisi ja ideoloogilisi seisukohti kultuuripärandi ja keskkonnaga seoses, Eesti kontekstis on kohapärimus olnud seetõttu olulisel kohal ka loodushoiuaruteludes.

Doktoritöö vaatleb esmalt kriitiliselt, kuidas kohapärimust on konfliktides kasutatud ning kuidas konfliktidega kaasnev uus esituskontekst (avalikud arutelud, protestid, õiguslikud vaidlused) ja ülevahendamine ning meediakajastus neid lugusid mõjutab. Analüüs näitab, et kohapärimust kasutatakse konfliktsetes aruteludes sageli lihtsustatult ja selektiivselt, rakendades seda vastanduste loomise ja konflikti eskaleerimise eesmärgil. Seetõttu kipuvad konfliktidega kaasnevates aruteludes kohapärimuse seosed konkreetse keskkonnaga kaduma, koos sellega jäävad tahaplaanile aga ka mitmehäälsus ja keskkonnaomased tähendused, mis kohapärimus algselt sisalduvad. Konfliktidiskussioonide tulemus aga mõjutab otseselt ökoloogilist keskkonda, näiteks läbi loodus-või muinsuskaitsemeetmete muutmise, arenduste lubamise või mitte lubamise, paikade suurenenud külastatavuse või uute praktikate juurutamise.

Doktoritöö pakub seejärel võimalusi, kuidas kohapärimuses sisalduvat mitmehäälsust ja olulist keskkonnateadmist konfliktidesse tagasi tuua ja seeläbi arutelusid produktiivsemaks muuta. Näitena kirjeldatakse ka konkreetset metoodikat, kuidas kohapärimuse välitööde kombineerimine ökoloogilise taastamise tegevustega võimaldab fokusseerida arutelusid keskkonnale, esile tuua olulist teadmist, mis muidu märkamata jääks, pakkuda alternatiivset kaasamisviisi ja õhutada dialoogi konflikti eri osaliste vahel.

Doktoritöö panusena võib näha uue teoreetilise raamistiku loomist kohapärimuse uurimiseks just dünaamiliste protsesside kontekstis, ökosemiootika mudelite arendamist ja praktiliste lahenduste pakkumist keskkonnakonfliktide haldamiseks. Sellega loob töö baasi, mis võimaldab edasi uurida kohalike, kontekstuaalsete narratiivide rolli keskkonnakriisiga toime tulemisel ja muutuste juhtimisel.

Kaitsmist saab jälgida ka Zoomis (kohtumise ID: 962 3899 0293, pääsukood: 01874).