JÄRELVAADATAV: Timo Maran räägib inauguratsiooniloengul seostest keskkonnakriisi ja keskkonna tähenduslikkuse vähenemise vahel

6. oktoobril kell 16.15 peab ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran ülikooli aulas inauguratsiooniloengu „Tähenduslik keskkond ja ökoloogiline kriis“. Ta räägib keskkonnaprobleemidest, mis näivad olevat eri viisidel seotud keskkonna tähenduslikkuse vähenemisega. 

Semiootika uurib tähendusi, tekste, kommunikatsiooni ja märgisüsteeme. Mida võiks semiootikal olla öelda keskkonnamuutuse ja ökoloogilise kriisi kohta? Marani sõnul näivad keskkonnaprobleemid olevat eri viisidel seotud keskkonna tähenduslikkuse vähenemisega ja keskkonna vaesestumine piirab paratamatult ka võimalusi, mida see pakub tähendusloomeks ehk semioosiks. Teisalt on saksa semiootik Roland Posner kirjeldanud inimtekkelise müra ja saastatuse mõju meie suhtlus- ja tõlgendusprotsessidele semiootilise reostuse mõiste all.

„Ka ökoloogilise kriisi enese lähtekoht on keskkonna tähenduse vähenemine,“ selgitas Maran. Eriti uusaegset modernset kultuuri iseloomustab tuginemine abstraktsetele suletud sümbol- ja väärtussüsteemidele ning looduse eiramine. Keskkonnahumanitaaria on viimastel kümnenditel püüdnud kultuuri eri viisidel loodusega sillata ja anda keskkonnale tagasi tema agentsust. Bio- ja ökosemiootika lisavad siia arusaamad keskkonna enese märgipotentsiaalist, biokommunikatsiooni tähenduspõhisusest ja inimese mittekeelelise semioosi olulisest rollist.  

Inimkultuuri ja looduskeskkonna sidusust on 21. sajandi humanitaarias kirjeldatud biokultuurilise mitmekesisuse, looduskultuuri, sotsioökoloogiliste süsteemide jt mõistete abil. Semiootika saab kultuuri ja keskkonna põiminguid uurida keskkonna kujutamise aluseks olevate kultuurimudelite analüüsi ja ümberhindamise kaudu. „Keskkonnakriisile reageerimine eeldab keskkonna tähenduslikkuse taastamist kultuuris ja kultuuri loovad vahendid teevad sellise ümbermodelleerimise võimalikuks,“ ütles Maran.

Timo Maran on omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi zooloogia erialal ning magistri- ja doktorikraadi semiootika ja kulturoloogia erialal. Tema 2005. aastal kaitstud väitekiri kandis pealkirja „Mimikri kui kommunikatsioonisemiootiline fenomen“. Maran on töötanud alates 2006. aastast Tartu Ülikoolis, keskendudes uurimistöös peamiselt kultuuri ja looduse semiootilistele seostele, märgipõhistele suhetele ökosüsteemides ja biokommunikatsioonile. Samuti on ta on uurinud looduse kujutamist eesti kirjanduses, keskkonnamuutuse retseptsiooni ja bioloogilist mimikrit.

Ta on toimetanud ajakirja Biosemiotics ja avaldanud monograafia „Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry“ (Springer 2017). Teadustöö kõrvalt on Timo Maran kirjanik. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige ja avaldanud viis luulekogu.

Inauguratsiooniloengust tehakse ka veebiülekanne, mida saab jälgida videoportaali UTTV vahendusel. 

Lisateave: Timo Maran, Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor ning semiootika osakonna juhataja, 509 7266, timo.maran@ut.ee