Janar Mihkelsaare doktoritöö kaitsmine

26. augustil kell 12.15 kaitseb Janar Mihkelsaar filosoofia erialal doktoritööd "Giorgio Agamben and Post-Foundational Political Ontology" ("Giorgio Agamben ja post-fundatsionalistlik poliitiline ontoloogia". Kaitsmine toimub Jakobi 2 auditooriumis 306.

Doktoritöö on valminud Tartu ja Jyväskylä ülikoolide koostöös, juhendajad on professor Ülo Matjus ja lektor Jüri Lipping Tartu Ülikoolist ning professor Mika Ojakangas Jyväskylä Ülikoolist, oponent lektor Sergei Prozorov (Helsinki Ülikool).

Kokkuvõte
Käesolev väitekiri, mis koosneb kolmest artiklist ja sissejuhatusest, uurib Giorgio Agambeni poliitilist filosoofiat, mis on lähiaastatel mõjutanud erinevaid teadusdistsipliine. Paljude kommentaatorite arvates loovad Agambeni arheoloogilised uurimused ja mõtisklused liialt ekstreemse ja pessimistliku pildi kaasajast. Niisuguste provokatiivsete paradigmadega nagu „kontsentratsioonilaager“, „erakorraline seisukord“ ja „Muselmann“ on raske, kui mitte võimatu, käsitleda teravaid sotsiaalpoliitilisi teemasid, mis on ühtlasi nii mitmekesised kui ka keerulised. Suundumus, millele keskendub peamiselt minu doktoritöö, lähtub Oliver Marcharti ja Ernesto Laclau post-fundatsionalistlikust kriitikast, mis näeb Agambeni homo sacer`i projektis pessimistlikku reaktsiooni metafüüsiliste ja poliitiliste põhikategooriate ammendumisele.

Uurides Marcharti ja Laclau seisukohti, näitan, kuidas post-fundatsionalistliku poliitilise ontoloogia kolm põhiprobleemi saavad uue mõtte Agambeni potentsiaalsusekäsituse valguses.

Esiteks, kontrastina Marcharti väitele, et Agambeni intellektualistlikud mõtisklused hävitavad poliitilisuse (ontoloogilisuse) ja poliitika (ontilisuse) diferentsi, ma visandan agambenliku seisukoha „poliitilisest diferentsist kui poliitilisest diferentsist“. Teiseks, vastandina Marcharti post-fundatsionalistlikule mõtlemisele, mis muudab poliitilised põhjamis- ehk asutamisteod lõputuks tegevuseks, ma väidan, et Agamben tahab seisata sellised poliitilised asutamisteod nagu „poliitiline artikulatsioon“ ja suveräänne otsustus. Seesugune strateegia ei lange anti-fundatsionalismi paradoksi lõksu, kuna see viib fundatsionalismi messiaanlikult täide. Kolmandaks, vastukaaluna Laclau veendumusele, ma väidan, et Agamben ei elimineeri sotsiaalset antagonismi, vaid pigem seab poliitilise mõtlemise vastamisi ülesandega mõtelda antagonismi teisiti kui piirsuhet. Ma näitan, et Agambeni mõiste „elu-vorm“ annab võimaluse mõtelda sotsiaalset antagonismi teistmoodi.

Minu kolm artiklit („Political Differentiability”, “Giorgio Agamben’s ‘Messianic Fulfilment’ of Foundationalism in Politics” ja “Towards a Rethinking of Laclau and Mouffe’s Conception of ‘Social Antagonisms’”) arendavad ülalmainitud ideesid detailselt.