Emeriitprofessor Ülo Matjus 80
Ülo Matjus on eesti filosoofia päätükk. Oluline päätükk, nagu ta on öelnud ka Tõnu Luige kohta tema 60. juubeli puhul.
Ta on olnud filosoofia ajaloo õppetooli juhataja, filosoofia osakonna juhataja, eesti filosoofia ajaloo professor ning eesti mõtteloo professuuri ettevalmistaja. Põhjalikult on ta tegelenud Martin Heideggeri filosoofia uurimise ja tõlkimisega, luues seejuures omanäolise tõlkekeele. Samuti on ta tegelenud Edmund Husserli fenomenoloogilise filosoofiaga ning eesti mõtteloo uurimisega. Südamelähedane on talle ka kirjastus Ilmamaaga seotu. Ülo Matjusel on olnud palju eriilmelisi ning tuntud õpilasi. Keskendun siin tema mõjule õppejõu, juhendaja ning inimesena.
Kirjastus Ilmamaa poolt eelnevalt, Ülo Matjuse 60ndaks juubeliks ilmunud brošüüris Lugu raamatust ehk Asjade saatus räägib Ülo luuletaja Rainer Maria Rilke ja filosoof Martin Heideggeri näitel tõelistest ja näilikest asjadest, nende eristamise, äratundmise olulisusest. On olemas tõelised, ehtsad asjad ning tühjad, ükskõiksed, näilikud asjad. Tõelistesse asjadesse, mis Heideggeri järgi kätkevad nii jumalikku kui surelikku, taevast kui maad, on luuletaja Rilke sõnul kätketud ka midagi inimlikku, nad kätkevad endas maailma. (Matjus 2002)
Kuigi brošüüris kõneldakse tõelistest asjadest, kõnetas see mõttekujund ka Ülole mõeldes. Ülogi juhendaja, õppejõu ja ka kolleegina lisas oma spetsiifilistele ja sügavatele teadmistele alati midagi heas mõttes inimlikku, vahest isegi omainimeselikku? Kogus endasse ja jagas maailma nagu tema seda koges ning nähtus sellisena tõelisena. Teda iseloomustabki tõearmastus ja tõe poole püüdlemine. Nagu ta ütles, on tänapäev mitte tõe otsimise vaid pigem õigustamise ajastu.
Õppejõuna rõhutas ta, et filosoofil peab lai horisont olema, tuleb tunda ka filosoofia naaberalasid, sest filosoofil on asja kõigega – filosoof on sekkuja, ninapistja, sarnane inimesega. See viitab inimese filosoofilisusele. Samuti ärgitas ta silmaringi laiendama ning ergutas iseseisvalt mõtlema ning vaidlema, esitades küsimusi, millele küll vähesed ehk vastata mõistsid. Sellegipoolest rõhutas ta küsimusepüstituse enda olulisust, sest filosoofilisi küsimusi ei saagi lõpuni ära vastata. Silma paistis ka tema filoloogiline täpsus, tähelepanu detailidele ning bibliofiilia – armastus raamatute endi vastu.
Ülole ei meeldinud kiirustamine vaid põhjalikkus. Ta võttis aega tekstide arutamiseks, võttis aega ka õpilaste jaoks, nende asjade arutamiseks, mis on tänapäeva kiires maailmas üsna haruldane. Tema loengud olid detailsed ja huvitavad. Põhiline meetod oli tekstide lugemine ja pikalt arutlemine kuni tekkis tekstist piisavalt täpne ettekujutus. Alati olid tal loengutes kaasas ka raamatunäited. Teda iseloomustas huumor ja seltskondlikkus ning ta oskas luua sundimatu õhkkonna. Tegi vahel nalja ning hea meelega isegi enda kulul. Vahel rääkis ta juudi nalju, mida oli kuulnud enda juhendajalt Leonid Stolovitšilt.
Juhendajana oli ta kannatlik ning ettehoolitsev. Soovitas ja tutvustas üritusi, ettekandeid, konverentse, materjale, inimesi, arhiive, antikvariaate, raamatuid. Toimetas ja parandas loetut filoloogi täpsusega, arutles pikalt ja detailselt mõistete üle, mida miski tähendab ning mida parem, õigem oleks kasutada. Panustas ja hoolis – käis korduvalt enne kaitsmist tööd arutamas, tegi parandusi, soovitusi, julgustas, tutvustas tööd olulistele inimestele, kirjutas ülivõrdes iseloomustusi konkursiks ja kaitsmiseks, lõi võimalusi, rääkis teistele head – nimekiri on pea lõputu ja kõike seda tegi millegipärast vabatahtlikult oma ajast.
Ülo Matjust ei saa iseloomustada ilma Martin Heideggerita. Laenan Ülo tehtud Martin Heideggeri tõlke Loov maastik: miks me jääme provintsi? (1989 Akadeemia nr 2) pealkirja tema iseloomustamiseks õppejõuna – Ülo kui loov maastik ehk sobiva õppimismaastiku, tingimuste looja – loova ruumi looja, mis ongi õppejõu peamine ülesanne. Ülo tundus mõteldava olemise poole hoidvat ning oma vaimustusega inspireeris küsima, uurima, muuhulgas ka maailma asjade üle järele mõtlema ja otsima, mis on selle tema vaimustuse taga. Mis on see väärtus? Ta ei sundinud kedagi midagi tegema kuid inspireeris ja hoiatas. Teda iseloomustab viisakus, hoolivus, teatud ettevaatlikkus, hoiatavus ja ka mõneti tagasihoidlikkus. Ta tekitas alati hea enesetunde ja lõi hea õhkkonna.
Mis on Ülo fenomen juhendaja, õppejõu ja inimesena, see jääb mõneti siiski mõistatuseks. Pigem end üllatada laskev, üllatustele avatud vaim kui ootusi pealesuruv võim. Samas ka tasakaalustuseks teatud ettevaatlikkus, hoiatavus, eneseteadlik skepsis. Ta lootis parimat aga ütles vahel, et tema lootused lähevad harva täide.
Ta andis oma teadmistele, väärtustele täieliku ligipääsu ning see inspireeris, et ta pidas selle ligipääsu vääriliseks. Ta ei hoidnud endale, varjanud, kontrollinud, piiranud jagatavaid teadmisi mõttega, et sellest nagunii aru ei saada vaid pidas õpilasi nende väärilisteks. Teatud ausus, avatus, respekt ja varjamatus ehk aletheia. Samas iseloomustas teda ka eneseteadlikkus, ettevaatlikkus ning ta tundus ennast avavat vaid valitutele. “Avatud avarus”, nagu ta iseennast iseloomustas võrdluses Vello Paatsiga, kes sarnanevat suletud avarusele 2016 aastal kirjutatud artiklis “Vello Paatsiga bibliofiilia piirel: Suletud avarust”. Niisiis jääksingi nende iseloomustavate fraaside juurde – Ülo kui loov maastik, aletheia ning avatud avarus.
Ülo Matjus on olnud heideggerlikult väljendudes see teede keskpaik, kõikide teede avanemiskoht ristumiskoht, Unterwegs, millelt ka tema õpilased on oma teed valinud.
Tänud talle teenäitamise eest ning õnnitlused 80. juubeli puhul!
Filosoofia osakonna nimel
Pille Tekku
