Daniele Monticelli loeng sarjas "Töid märgisüsteemide alalt"

 

Loeng keskendub kultuurisemiootika väljavaadetele tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteaduste laiemas kontekstis. Lähtealuseks on veendumus, et kultuurisemiootika kui terviklik uurimisparadigma on ilmselt oma ajad ära elanud ja et me võiksime seetõttu loobuda ambitsioonist luua ühist semiootilist metakeelt kultuuriteadustele. Tähelepanu võiks pöörata pigem sellele, mida kultuurisemiootikal on pakkuda humanitaar- ja sotsiaalteadustes “rändavate mõistete” (ümber)mõtestamiseks nii metodoloogiliselt kui ka rakendusvõimaluste vaatepunktist. J. Lotmani jt tööde heuristilise potentsiaali nähtavale toomine ja arendamine nõuab seega tänapäeval distsipliinaarsete piiride ülest läbikäimist.

Illustreerimaks sellist arusaama kultuurisemiootika võimalustest, keskendub loeng piiri ja tõlke käsitlusele Lotmani hilisemates tekstides ja selle võimalikele arendustele. Näitan kuidas Lotmani toposümboliline lähenemine antud mõistetele aitab luua kompleksemat ja adekvaatsemat arusaama piirifunktsioonidest ja piirisisesest ning piiriülesest kommunikatsioonist, mis võib anda olulist panust nii erinevates distsipliinides nagu piiriuuringud, (võrdlev) kirjandusteadus, tõlkeuuringud, intellektuaalne ajalugu, kultuuriuuringud, jt. Loengus käsitletavate näidete varamu paneb seega Lotmani piiri ja tõlke mõisted rändama, alustades Suurest Hiina Müürist ning selle tänapäeva variantidest, läbi antiigi- uusaja ja romantismi luule kuni tänapäeva “eestivene” autorite määratlemise ja tõlkimise problemaatikani.