Nostalgia, vintage, retro... remix, remake, mashup. Sama sajandi, sama konditsiooni märksõnad. Miks me elame korduste maailmas? Kas 21. sajand üldse saabus, kui uudislooming koosneb peamiselt vaid 20. sajandi tsitaatidest, pastiššidest ja kalambuuridest? On see tingimata halb, mismoodi võib see olla hea, on see lihtsalt paratamatu? Kas vana on uus uus ja mis saab tulevikust, kui keegi seda ei mäleta?