Anu Sarve doktoritöö "Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet" kaitsmine 25.septembril
25. septembril 2013 kell 10.15 kaitseb Anu Sarv TÜ senati saalis Filosoofia ja semiootika instituudi nõukogus filosoofiadoktori kraadi (PhD (semiootika ja kultuuriteooria) taotlemiseks esitatud väitekirja „Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet“
Juhendajad: Ülle Pärli, knd, semiootika dotsent (TÜ Filosoofia ja semiootika instituut) ja Mari Karm, PhD, kõrgkoolipedagoogika dotsent (TÜ Haridusteaduste instituut)
Oponendid: prof Jaan Valsiner, PhD (Aalborgi Ülikool, Taani) ja prof Tiina Ann Kirss, PhD (Tallinna Ülikool)
Kokkuvõte:
Õppejõud on võtmeisik selleks, et ülikool oleks suuteline täitma ühte enda peamistest ülesannetest - pakkuda kaasaegset ja kvaliteetset kõrgharidust. Samas aga võib sageli juhtuda, et paljud ülikoolis akadeemilistel positsioonidel töötavad inimesed ei taju, et õpetamine ülikoolis omaks väärtust ning veel vähem on valmis end määratlema ennekõike kui õppejõudu. Käesoleva doktoriväitekirja eesmärgiks on analüüsida Tartu Ülikoolis õppejõutööd tegevate inimeste kirjeldusi selle kohta, mis toetab või takistab, ning mis ja kuidas mõjutab nende enesemääratlemist õppejõuna. Teooria järgi on (professionaalne) enesemääratlemine pidev protsess, milles omavad mõju erinevates rollides saadud kogemused, millised on tajutud ootused oma töörollile väljastpoolt ning see, millise tähenduse inimene neile annab. Need tähendused, mida tajutakse väärtuslikena moodustavad inimese jaoks kujutluse professionaalsest ideaalist, mis hakkab toimima nagu eesmärk, mille suunas sisemiselt liigutakse. Kogemustele tähenduse andmine sünnib aga pidevas suhtlus- ja teadvustamisprotsessis, milles suurimat kaalu omab töökeskkonnas toimuv kommunikatsioon.
Antud töös on uuritud, millisena kirjeldavad õppejõud kujutlust endast ideaalis ning milliste kogemuste kaudu on need ideaalid kujunenud ning kuivõrd õppejõud leiavad enda ideaali vastavuses olevat neil endil olemasolevate omadustega. Uurimusest selgub, et õppejõu ideaalides kirjeldatakse peamiselt isikuomaduste, erialaste teadmiste ja õpetamisoskuste valdkonda langevaid omadusi ning nende osakaal muutub ajas ja erinevates rollides saadud kogemuste mõjul. Näiteks õpetamiskogemuse kasv muudab õppejõu ideaalis olulisemaks just õpetamisoskustega seonduvad kvaliteedid. Kogemused näiteks koolitaja või mentori rollist on aidanud kaasa eneseanalüüsi oskuse arengule ning seetõttu on selliste kogemustega õppejõududel ideaalis olulisel kohal õppimisvõime. Üldiselt leidsid õppejõud, et nende ideaalid kirjeldavad neil olemasolevat potentsiaali või midagi, mis on juba olemas, aga vajab edasiarendamist, kinnitades väidet, et ideaalide kaudu on võimalik uurida inimese enesemääratlust e identiteeti.
Enese määratlemine toimub läbi eneserefleksiooni e enese tegevusele ja olemisviisile tähenduste andmise, oma töö ja selle tähenduse üle arutlemise. Seetõttu on doktoritöös eraldi tähelepanu pööratud sellele, kuivõrd ja millist tuge õppejõud ülikoolis enda tegevuse teadvustamisele ja seeläbi enesemääratlemisele kogevad. Kuna uurimus on osalt õppejõudude koolitusest välja kasvanud siis analüüsitakse seda, millisena kogevad õppejõud koolitusgrupis osalemise mõju enda identiteedile õppejõuna ning kuivõrd toetavana tajuvad nad oma vahetut töökeskkonda ülikoolis. Intervjuudest õppejõududega ilmneb, et sageli kogevad nad oma tööüksuses tunnet, et õpetamine ei ole väärtustatud tegevus ning keegi peale nende endi selle teema vastu huvi ei tunne. Seesugune olukord ei toeta aga nende õpetamistegevust ja õppejõuks olemist. Seda aitab leevendada osalus koolitusgrupis, kus on võimalik enda õpetamise arendamise ja õppejõuks olemise üle arutleda, omistada sellele tähendus ning kus kogetakse tuge ja mõistmist teiste koolitusrühmas osalevate kolleegide poolt.
Kuna vahetus töökeskkonnas valitsevad arusaamad on sageli just organisatsioonis käibel olevate reeglite ja kehtestatud nõudmiste poolt mõjutatud siis uuriti doktoritöös lisaks seda, kuivõrd õppejõudu ja tema tööd toetavad ja väärtustavad on Tartu Ülikooli reeglid ja nõuded õppejõule. Selgus, et kuigi õppejõud tajuvad, et neilt oodatakse kõrgel tasemel õpetamist üliõpilaste poolt, siis Tartu Ülikooli ametlikud dokumendid, mida uuriti seisuga september 2012, pööravad tähelepanu peamiselt õppejõutöö arvulistele näitajatele. Seda hinnatakse peamiselt õppetundide arvu, üliõpilaste arvu aga näiteks ka avaldatud teadusartiklite arvu järgi. Selline olukord aga ei soodusta õpetamise sisulist väärtustamist ning võib järeldada, et ka õppejõuks olemine ei ole toetatud, kuna õpetamise kvaliteedist ei olene õppejõu käekäik ülikoolis. Kuigi praeguseks on ülikoolis astutud samme õppetöö kvaliteedi hindamise suunas siis antud uurimuse läbiviimise ajaks ei olnud need muudatused veel jõustunud. Kokkuvõtlikult võib uurimuse põhjal tõdeda, et ideaalides kirjeldavad õppejõud enda professionaalse enesemääratlemisega seonduvaid omadusi. Paraku kogevad nad oma vahetus töökeskkonnas ülikoolis sageli puudust kolleegidest, kellega õpetamise teemadel arutleda, mistõttu kannatab ka nende professionaalne enesemääratlemine õppejõuna. See on tingitud osalt ka ülikooli üldisest mõtteviisist, milles õpetamise sisuline pool on enamasti vaid õppejõu enda vastutus. Samas võimaldab osalemine õppejõukoolitusel arutleda kolleegidega õpetamise teemadel ja seeläbi kogeda tuge endale kui õppejõule.