Andrus Tooli doktoritöö filosoofia erialal "Objektiivsuse teema Wilhelm Dilthey vaimuteaduste-filosoofias" kaitsmine

Kolmapäeval, 26. novembril algusega kell 13.00 kaitseb Andrus Tool TÜ Senati saalis filosoofia eriala doktoritööd "Objektiivsuse teema Wilhelm Dilthey vaimuteaduste-filosoofias" (Objectivity in Wilhelm Dilthey’s Philosophy of Human Sciences), juhendaja professor Ülo Matjus.

Tööd oponeerivad professor Jaan Valsiner (Clarki ülikool, USA) ja professor Tõnu Viik (Tallinna Ülikool).

Töö lühikokkuvõte:
Wilhelm Dilthey (1833-1911) on üks esimestest ja mõjukamatest teoreetikutest, kes seadis endale ülesandeks tuua välja see eripära, mis iseloomustab teadmise vorme ja kujunemise viise humanitaarteadustes, mis olid tema eluajal alles välja kujunemas ja võitlesid selle eest, et leida tunnustamist akadeemilise maailma legitiimse osana. Objektiivsuse teema all tema vaimuteaduste filosoofias on silmas peetud suhteid mõistete objektiivsus ja juhtimine vahel. Väitekirja eesmärgiks on kõigepealt eristada need erinevad tähendusaspektid, milles Dilthey kasutab mõistet objektiivsus, nagu ka eksplitseerida seda, milliseid tähendusi võimaldab tema õpetuse kontekst omistada mõistele juhtimine. Teiseks rekonstrueerida probleemid ja kontekstid, milles need tähendused tema mõttearenduses esile kerkivad. Kolmandaks esitada ja kriitiliselt hinnata lahendusi, mida ta leidis probleemidele, mida ta objektiivsuse-teemaga seoses püstitas. Neljandaks tuua välja vaimuteaduste objektiivsuse ja ühiskonna juhtimise vahelise seose käsitusi, mis on tema kontseptsiooni raames mõeldavad, kuid mida ta ise ei ole eksplitseerinud. Uurimistöö viis järeldusele, et Dilthey arutlustesse objektiivsuse teema üle on kätketud mitmeid erinevaid tähendusi, milles ta kasutab mõisteid (objektiivne) reaalsus, tunnetuse objektiivsus ja ühiskonna juhtimine. Täheldasin nelja erinevat konstellatsiooni, mis ajalooliselt üksteist välja vahetades neist tähendustest moodustuvad. Kaks esimest neist toetusid tema veendumuse kohaselt ebarahuldavatele kontseptsioonidele selle kohta, milles seisneb objektiivsus nii ontoloogilises kui ka epistemoloogilises mõttes. Neile vastukaaluks andis ta kõne all olevatele mõistetele uue tähenduse ning kujundas välja uue käsitluse seostest nende tähenduste vahel. Seejuures on tema käsitluse rõhuasetused aja jooksul nihkunud, nii et võib rääkida kahest erinevast tema poolt loodud kontseptsioonist, mis toetuvad nende tähenduste seosele. Dilthey mõttearendused viivad järeldusele, mida kaasajal võiks formuleerida selliselt, et absoluutselt kehtiv tunnetus on võimalik vaid „jumala silma” vaatekohalt. Kui siduda teaduslik objektiivsus sedalaadi üldkehtivusega, siis tuleks tunnistada, et objektiivne vaimuteaduslik tunnetus pole võimalik. Selleks, et õigustatult väita, et objektiivsuse taotlemine on vaimuteadusliku tunnetuse mõttekaks sihiks, oleks tal tulnud püüeldavas objektiivsuse ideaalis asendada absoluutse kehtivuse nõue nõrgema, nimelt formaalse ja relatiivse üldkehtivuse nõudega. Püüdsin näidata, et kohati ta seda teebki, kuid ta ei ole selles mitte alati järjekindel olnud, ning et vaimuteadusliku teadmise objektiivsuse niisugune käsitus annaks hea aluse Dilthey ühele põhilisele seisukohale, mille sisu ta ise aga lähemalt avanud ei ole – nimelt, et vaimuteadusliku teadmise üldkehtivusest sõltub see, kuivõrd saavad need teadused teoks teha oma missiooni olla vahendiks, mille abil on võimalik ühiskonda mõjutada või koguni juhtida.