Juri Lotmani loengud
Lotmani loengud on sari, mis on pühendatud Juri Lotmani mälestusele ja dialoogi hoidmisele tema ideedega, kutsudes esinema uurijaid, kes on juba Lotmani pärandiga dialoogis ning kelle mõtetega sooviks dialoogi astuda need, kes väärtustavad Tartu-Moskva koolkonna semiootika traditsiooni. Loengusarja korraldab Tartu Ülikooli semiootika osakond.
Juri Lotmani peamiseks suhtlemisvormiks oma õpilaste ja kolleegidega oli loeng. Loengukursus oli tema jaoks uute ideede katsetamise viis. Seetõttu luges ta kohustuslike kursuste kõrval palju erikursusi, Lotmani kursusi. Uued ideed sündisid dialoogis ja dialoog sündis austusest kuulajate vastu. Lotmani eripäraks oli kontakti leidmine iga auditooriumiga, kõigi teadusalade esindajatest ja üliõpilastest kuni ülipopulaarsete teleloengute massiauditooriumini.
Toimunud loengud
2. detsembril 2025 pidas Tartu Ülikooli audoktoriks kuulutatud Paul Cobley Lotmani loengute sarjas avaliku ettekande „Thinking: close and distant“ („Mõtlemine: lähedalt ja distantsilt“).
Loengu kokkuvõte:
Hoolimata Lacková ja Faltýneki (2021), Compagno (2018) ja Fontanille'i (1992) töödest on semiootika olnud valdavalt suunatud kvalitatiivsele lähilugemisele, mitte kvantitatiivsetele lähenemistele (Sonesson 2026). Seega tekib küsimus: kui olulised on semiootikas mõõtkava ja kvantiteedi teemad ning kuidas suhestuvad need lähilugemise kui praktika tähtsusega?
Paralleelselt digihumanitaaria tõusu ja võimalustega, mida pakuvad suurandmete analüüs ja teised arvutuslikud meetodid, algatas Moretti 2013. aastal kauglugemise (ingl distant reading) projekti, mis vastandus traditsioonilisele lähilugemisele (ingl close reading). Samas oli Moretti juba 2000. aastal Annaalide koolkonna meetodit käsitledes toonud esile kauglugemise potentsiaali. Võib väita, et arvutuslikel meetoditel on veelgi pikem ajalugu (Igarashi 2015). Lähilugemise ja kauglugemise vastandust seostatakse sageli mõõtkava küsimusega, vahel koos järeldusega, et kauglugemine põhjustab tähelepanu hajumist ja keskendumisvõime vähenemist (SubStance'i toimetajad 2009).
Avatud loengus käsitleb Cobley kauglugemise kriitikat ja lähilugemisele vastandumist ning seab kahtluse alla arusaama, et lugemise mõõtkava/ulatus on otseselt seotud tõlgenduse kvaliteediga – emotsionaalselt nüansirikkama lähenemisega, mis rõhutab lugeja rolli „kirjandusliku mõõtkava väliste ja sisemiste tegurite“ kaalumisel (Orlemanski 2014: 230). Cobley näitab, et mõõtkava küsimus on märksa keerukam, kui kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite näiline vastandus lubaks arvata (Eve 2019). Ta püüab näidata, kuidas uued arutelud lugemise olemuse üle (Trasmundi ja Cobley 2021; Engberg-Pedersen jt 2023) seavad kahtluse alla ja samas täiendavad tehisaru mõõtkavaga seotud ootusi ja lubadusi.
Emeriitprofessor Paul Cobley on avaldanud üle saja teadusartikli, mitu monograafiat ja toimetanud kümneid kogumikke. Ta keskendub semiootikale ja narratoloogiale ning semiootika koolkondade ja uurimisvaldkondade sidumisele. Cobley on pühendunult tegelenud semiootika teadustööde avaldamisvõimaluste loomisega, toimetades olulisi semiootikaajakirju ja nimeka De Gruyteri kirjastuse raamatusarju. Ta on kirjutanud semiootikaõpiku „Semiotics for beginners“ (eesti keeles „Juhatus semiootikasse“ (2002)), mis on tõlgitud 18 keelde.
Cobley koostöö Eesti semiootikutega sai alguse 1990ndatel, mil ta jõudis ka esimesi kordi Tartusse. Ta on edendanud siinsete kultuuri-, bio- ja sotsiosemiootika erialade rahvusvahelist tuntust, aidates Eesti teadlastel avaldada oma tulemusi ja vaatenurki tunnustatud teaduskirjastuste kogumikes ning ajakirjade erinumbrites. Cobley koostöö Tartu semiootikutega raamatusarja „Semiotics, Communication and Cognition“ koostamisel ja toimetamisel suunab eriala praegugi.
Emeriitprofessor Paul Cobley nimetati Tartu Ülikooli audoktoriks 2025. aastal silmapaistvate saavutuste eest semiootika, meediauuringute, kirjandus- ja kommunikatsiooniteaduse alal ning suurte teenete eest Eesti semiootika rahvusvahelisel edendamisel ja toetamisel. Audoktori nimetuse ja medali andis rektor üle rahvusülikooli aastapäeva aktusel 1. detsembril 2025.
Ettekandes käsitlen kultuurisemiootika rolli tänapäeva ühiskonnas. Täpsemalt vaatlen probleeme, mis kaasnevad suurte tehnoloogiaettevõtete võimega koguda ja kasutada semiootilisi andmeid ning seeläbi koondada enda kätte üha enam teadmisi, võimu ja jõukust. Analüüsin digitehnoloogia ja tehisintellekti viimase aja arenguid, et paremini mõista praeguse digitaalse ökosüsteemi toimimist ja selles kujunevat semiosfääri.
Muu hulgas käsitlen seda, kuidas semiootilisi andmeid kogutakse ja analüüsitakse, et ennustada ja suunata inimeste käitumist. Zuboffi sõnul on selle tagajärjeks „ühiskondliku õppimise jaotuse volitamata erastamine“ („unauthorised privatization of the division of learning in society today") (Zuboff 2019: 192). Nagu Zuboff on ka rõhutanud, „aitab tehnoloogia ühisele heaolule kaasa üksnes siis, kui seda ohjavad demokraatlikud õigused, väärtused ja põhimõtted ning neid meie igapäevaelus alal hoidvad seadused“ (eessõna teosele Acemoglu & Johnson 2023).
Selles kontekstis vaatlen, milline võiks olla kultuurisemiootika roll tuleviku kujundamisel.
Viited:
Acemoglu, D & Johnson, S. (2023). Power and Progress: Our Thousand-Year Struggle Over Technology and Prosperity. London: Basic Books.
O’Halloran, K. L. (2023). Meaning, Matter and Semiotics. Visual Communication, 22(1). Special Issue: 20 Years of Visual Communication, edited by Louise Ravelli, Janina Wildfeuer et al.
Zuboff, S. (2019). The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. New York: Public Affairs.
Maailmakuulus semiootik ja ühiskonnateadlane Gunther Kress käsitleb ajalooliselt välja kujunenud raamide piiravat mõju tähendusloome mõtestamisele. Tema välja pakutav „semiootiline töö“ mõiste avardab traditsioonilist arusaama õppimisest ja kommunikatsioonist. Loengu põhitees on, et kommunikatsioon ongi alati ühtlasi õppimine.
Kress on semiootika ja haridusteaduste professor Londoni Ülikoolis. Tema olulisemad teosed on „Before Writing: Rethinking the Paths to Literacy“, „Literacy in the New Media Age“ ja koos Theo Van Leeuweniga kirjutatud „Reading Images: The Grammar of Visual Design“.
John Hartley „Understanding Social Media: The Turn To Evolution, Complexity and ´The Three Bigs`“
Tunnustatud meediauurija John Hartley on rakendanud semiootilist lähenemist meediauuringutes alates oma esimesest, John Fiskega kahasse kirjutatud menukast raamatust „Lugedes televisiooni“ (1978). Hetkel Austraalias, Curtini Ülikoolis kultuuriteaduse professorina töötav Hartley on oma karjääri jooksul avaldanud üle paarikümne raamatu kommunikatsioonist, meediast, ajakirjandusest ja kultuuriuuringutest. Lotmani ideed kultuurist kui semiootilisest süsteemist on mänginud tema kultuuritööstuse, meedia ja innovatsiooni-käsitlustes olulist rolli.
Kokkuvõte:
Juri Lotmani semiosfääri mõiste on osutunud väga mõjukaks tänapäeva populaarmeedia ja ajakirjanduse uurimisel. Tema murranguline väide on, et kultuur kujutab endast planetaarset süsteemi, nagu biosfäär või atmosfäär. Samal ajal on semiosfäärid skaalast sõltumatud ja vastastikku interaktiivsed ning neid piiritlevad intensiivse semiootilise energiaga piiritsoonid (tõlge kui konflikt ja koostöö). Kultuur kui süsteemide süsteem toimib mikro- (toimija), meso- (institutsioon) ja makrotasandil (süsteem). Sellel lähenemisel on tänapäeva meedia uurimise seisukohalt kaks olulist tagajärge. Esiteks ühendab see meediauuringud taas loodusteadustega. Teiseks pakub see mudeli loovmeedia, kommunikatsiooni ja igapäevaelu globaliseerumise mõistmiseks internetiajastul.
Selles ettekandes tutvustab John Hartley uut „kultuuriteaduse“ (Cultural Science) lähenemist, mis lähtub Lotmani semiosfääri käsitlusest ning seob selle evolutsiooni- ja komplekssusteaduste uuemate arengutega. Selle käsitluse järgi ei ole loovus pelgalt üksikisiku omadus või anne ega ettevõtete loodud ja autoriõigusega kaitstav toodang. Loovus tähendab millegi uue tekkimist komplekssüsteemides määramatuse tingimustes. Ka kultuur ei piirdu professionaalse kunsti ega eliidi kultuuripärandiga. Tähelepanu keskmesse tõusevad hoopis „kolm suurt“:
- „kõik inimesed“ – populatsioonid, mitte üksikisikud;
- „kõik“ – kogu loovtegevus, mitte üksnes majandustegevus;
- „kõikjal“ – kõik riigid ja kultuurid, mitte ainult arenenud majandusega riigid.
Selline vaatenurk aitab näha loovtegevuse tegelikku ulatust, jõudu ja potentsiaali – aga ka sellega kaasnevat raiskamist. Ühtlasi võimaldab see käsitleda loovmajandust ja kultuuri ühtse tervikuna. Innovatsiooni allikaks võivad olla näiteks isetegemiskultuur (DIY), kasutajate loodud sisu, võrgustikuefektid (sealhulgas „loov hävitamine“) ning eri süsteemide kokkupõrked. Kultuuriteadus loob ühtlasi uusi seoseid humanitaar- ja evolutsiooniteaduste vahel, uurides, kuidas „kultuur loob rühmi ja rühmad loovad teadmisi“.
Ettekanne tugineb John Hartley raamatutele „Cultural Science“ (koos Jason Pottsiga, Bloomsbury, 2014), „Creative Economy and Culture“ (koos Wen Weni ja Henry Siling Liga, Sage, 2015) ning „The Creative Citizen Unbound“ (koostatud koos Ian Hargreavesiga, Policy Press UK, 2016).
Kokkuvõte:
Lotmani panus semiootikateooriasse, antroposemiootikasse ja kunstiliste tekstide uurimisse ning keele ja kultuuri suhete mõtestamisse kuulub Tartu–Moskva semiootikakoolkonna kõige kaalukamate saavutuste hulka.
Lotmani teoreetilise käsitluse kesksete põhimõtete hulka kuuluvad semiosfääri dünaamiline ja interaktiivne mõtestamine, arusaam, et semiootilise tähendusloome minimaalne eeltingimus on mitme keele kooseksisteerimine, kollektiivse mälu kujunemine kultuuritekstide kaudu ning kommunikatsiooniaktidele omane pidev pinge.
Need põhimõtted aitavad süvendada meie arusaama keele, mälu ja kultuuri seostest aju toimimisega. Ettekandes vaadeldakse Lotmani mõistestiku ja teoreetiliste lähtekohtade tähtsust neuroloogilise varieeruvuse mõistmisel, käsitledes inimese kõrgemate kognitiivsete funktsioonide evolutsiooni ning kognitiivse neuroteaduse lähenemisviise aju ja keele uurimisele.
Edna Andrews on lingvistika ja kultuuriantropolooga professor ja slaavi ja euraasia õpingute professor (Nancy & Jeffrey Marcus Distinguished Professor) ning juhib Duke'i Ülikooli lingvistika programmi. Ta sai doktorikraadi Indiana Ülikoolist ning on ka St. Peterburi Riikliku Ülikooli audoktor. Tema olulisemate teoste seas on: Markedness theory: The union of asymmetry and semiosis in language (1990), About Sintetizm, Mathematics and Other Things: E.I. Zamiatin’s novel WE (1994, vene keeles), The Semantics of Suffixation (1996), Conversations with Lotman: Cultural semiotics in language, literature and cognition (2003), A Calculus of Meaning: Studies in Markedness, Distinctive Features and Deixis (1996, toimetatud kogumik). Tema uusim raamat on Neuroscience and Multilingualism (Cambridge University Press, 2014).
Viimasteks artikliteks kognitiivse neuroteaduse ja semiootika vallas on: „H.M’s Language Skills: Clues about Language and the Medial Temporal Lobe“ (2005), „Semiospheric transitions: A key to modelling translation“ (2009) ja „Language and Brain: Recasting Meaning in the Definition of Human Language“ (2011). Tema praeguste uurimuste sekka kuulub ka ulatuslik funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil tehtud longituuduuring teise keele omandamisest ja paljukeelsusest. Esimene artikkel selle uurimuse kohta avaldati ajakirjas Brain Sciences 3(2): 2013 (Multilingualism and fMRI: A longitudinal study of second language acquisition, kaasautoriteks C. Casabo-Voyvodic, J. Voyvodic ja J. Wright). Professor Andrews on ka ajakirja Brain Sciences (2013) ajule ja keelele pühendatud erinumbri külalistoimetaja. Professor Andrews pälvis 2013. aastal Duke'i Ülikooli presidendilt Richard Brodheadilt Ülikooli Teadlase/Õpetlase auhinna.
