Vandenõuteooriad ammutavad jõudu kohalikest kogemustest

Hiljuti valminud Euroopa seni ulatuslikem vandenõuteooriate uuring näitas, et üle riigipiiride levivad lood kohanduvad kohaliku ajaloo, kultuurimälu ja ühiskondlike pingetega. Nüüd on uuringutulemuste kohta valminud kogumik, mille üks toimetajatest on Tartu Ülikooli semiootika kaasprofessor Mari-Liis Madisson.

Miks seostub sama vandenõuteooria Euroopa eri paigus erinevate nähtustega? Mõnikord piisab kõigest Suure Venna või Tõeministeeriumi mainimisest, et konkreetset poliitilist otsust hakataks nägema osana vandenõulaste totalitaarsest plaanist. See, millise tähenduse need kujundid aga täpsemalt omandavad, sõltub suuresti kohalikust kontekstist.

Hiljuti Routledge’i kirjastuses ilmunud kogumikus „Conspiracy Theories in the European Digital Sphere“ („Vandenõuteooriad Euroopa digiruumis“) võetakse kokku projekti REDACT (Researching Europe, Digitalisation and Conspiracy Theories) tulemused. Mari-Liis Madissoni sõnul pole nii laiapõhjalist ja mitut Euroopa piirkonda korraga hõlmavat vandenõuteooriate uuringut varem tehtud.

Teadlased analüüsisid Facebooki, Telegrami ja platvormi X postitusi 11 riigis: Ühendkuningriigis, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Poolas, Slovakkias, Eestis, Lätis, Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Serbias. Mahukat kvantitatiivset sotsiaalmeediaanalüüsi täiendasid kontekstitundlik süvaanalüüs, digietnograafia ning 95 intervjuud faktikontrolli ja väärinfo kummutamise ekspertidega.


Sama vandenõuteooria tähendab eri paigus eri asju

Sageli arvatakse, et konspiratsiooniteooriad levivad üle maailma ning et vandenõu kahtlustamisele annavad hoogu nii sotsiaalmeedia kui ka välisriikidest lähtuv infomõjutustegevus (FIMI). Uurimus kinnitas, et Euroopa vandenõuteooriate märksõnad on tõepoolest üsna ühesugused, kuid nende tähendus ei ole kõikjal kaugeltki sama: see, milliseks konspiratsiooniteooria kuskil kujuneb, sõltub sealsest kontekstist. Digikeskkondades esitatavaid vandenõuteooriaid ei saa seetõttu pidada üksnes sotsiaalmeedia- või väärinfoprobleemiks. Üle riigipiiride liikuvad lood QAnonist, „valepandeemiast“, „röövrohepöördest“ või „pealesunnitud sooideoloogiast“ kohanduvad iga paiga ajaloo, poliitiliste konfliktide ja kultuuriga.

„Inimesed ei komista sotsiaalmeedias vandenõuteooria otsa juhuslikult. Umbusk on neis tavaliselt olemas juba enne,“ ütles Madisson. Enamik Euroopas kanda kinnitanud vandenõulugusid pole meile lihtsalt väljastpoolt sisse toodud. Isegi kui neis kasutatakse üleilmseid moodsaid märksõnu, langevad need kohalikule pinnasele. Kremli infomõjutustegevus kipub Baltimaades vandenõuteooriaid võimendama ja see on tõsine julgeolekuprobleem, aga uuringu andmed näitasid järjekindlalt, et nende levitajad haaravad kinni juba varem levinud lugudest ja ühiskondlikest hõõrdumistest, mitte ei tekita neid ise.

Kogumiku Eestile keskenduvas peatükis näitavad Madisson ja projektis REDACT semiootika teadurina töötanud Tatjana Menise, kuidas portaalid Uued Uudised ja Objektiiv kasutavad oma strateegilistes vandenõunarratiivides George Orwelli romaani „1984“ kujundeid. Eestis ja Lätis leviva vandenõudiskursuse tõlgendamisel mängivad olulist rolli Nõukogude okupatsiooni ja venestamise kogemus, praegune Venemaa agressioon Ukrainas ja väikeriikide demograafiline haavatavus. Nn suure asendamise teooria seostub siin rassiga vähem kui Lääne-Euroopas – pigem kõlab see kaasa eestlaste ja lätlaste hävimise ja väljasuremise hirmuga.


Sõnumi jõud peitub lühiduses ja mitmetähenduslikkuses

„Vandenõule osutav sõnum ei vaja alati pikka lugu ega üksikasjalikku seletust. Mõnikord piisab viitest Suurele Vennale, uuskeelele või Tõeministeeriumile, et tõlgendaja seostaks konkreetse poliitilise otsuse totalitaarse kontrolli ja varjatud manipulatsiooniga,“ selgitas Madisson. Niisuguse kultuurilise lühivormi jõud seisneb tema sõnul selles, et osa sõnumist jäetakse ütlemata ning seose loob lugeja või kuulaja ise, tuginedes kultuurimälus juba leiduvatele tähendustele.

Analüüsis kordus viis, kuidas seotakse romaani „1984“ vandenõuteoreetiliste tõlgendustega: näiteks kujutatakse riigi järelevalvet sammuna Suure Venna kontrolliühiskonna poole ja faktikontrolli nähakse Tõeministeeriumi-laadse tsensuurina. Niisugune mitmetähenduslikkus on strateegiline valik, mida täheldasid REDACT-i partnerid ka teiste riikide puhul. Nii erakonna Alternatiiv Saksamaale (AfD) poliitikud Saksamaal kui ka parempopulistlikud jõud Poolas väldivad otseseid vandenõuväiteid ja tegutsevad hallis tsoonis, kus vihje jätab alati võimaluse peituda kirjandusliku võrdluse, huumori või iroonia taha. See vähendab mainekahju ohtu ja laiendab sihtrühma, sest sama sõnum töötab korraga mitut liiki publiku puhul.

Uurijad rõhutavad, et vandenõuteooriate kummutamisest ja leviku tõkestamisest pole palju kasu, kui ühtlasi ei pöörata tähelepanu sügavamatele põhjustele, mis need teooriad publikule atraktiivseks muudavad.

Kogumik „Conspiracy Theories in the European Digital Sphere“ („Vandenõuteooriad Euroopa digiruumis“) on avatud juurdepääsuga ja tasuta loetav Taylor & Francis / Routledge’i veebikeskkonnas litsentsi CC BY-NC-ND 4.0 alusel. Koos Mari-Liis Madissoniga on raamatu toimetanud Clare Birchall, Nebojša Blanuša, Michael Butter, Elżbieta Drążkiewicz ja Peter Knight.