Filosoofiadoktor Heidy Meriste kõne promoveerimisel inspireerus Aristotelese uhkusekäsitlusest

1. detsembril toimus rahvusülikooli 106. aastapäeva aktus, kus promoveeriti 2025. aasta audoktorid ja doktorid ning anti üle rahvusmõtte auhind. Kõigi doktorite nimel pidas aktusel kõne filosoofiadoktor Heidy Meriste, kes uurib emotsioone. Vaata aktust järele UTTV-st ja galeriid.

Austatud rektor, austatud linnapea!
Lugupeetud audoktorid, doktorid!
Hea akadeemiline pere ja külalised!

Kutsun tänaseid doktoreid üles meenutama, millised olid need küsimused, mida teilt pärast kaitsmist kõige enam küsiti. Lisaks enesestmõistetavale küsimusele selle kohta, et mis siis edasi, jäi mulle korduvana kõrva veel üks teinegi küsimus: „Mis tunne on?“

Emotsioonide uurimisele spetsialiseerunud filosoofina sooviksin selle küsimuse üle nüüd lähemalt arutleda. Osad tunded, nagu näiteks kergendustunne edukast kaitsmisest, on ehk juba lahtunud. Praegu huvitab mind aga eeskätt see, millised lõpetamisega seonduvad tunded ning neile vastavad voorused võiksid endiselt olla relevantsed ka tänase pidupäeva kontekstis, mil meile anti tseremoniaalselt üle meie diplomid.

Humanitaarina pöördun juhtlõngade leidmiseks tagasi klassikaliste tekstide juurde. Aristoteles kõneleb „Nikomachose eetikas“ sellisest voorusest nagu megalopsychia - see on teatud laadi uhkus, mida eesti keeles on tõlgitud „suuremeelsuseks“. Tegu on eeskätt just tublile inimesele kohase voorusega, mille kohta Aristoteles ütleb: „suuremeelne on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline“.

Inspireerituna kuldse kesktee doktriinist võiks suuremeelsust, nagu teisigi voorusi, vaadata kui keskteed liiasuse ning puudulikkusega seonduvate pahede vahel. Puudulikkuse äärmuseks on enda alahindamine. Ennast alahindav inimene tunneb end ebakindlalt ning kahtleb, kas ta ikka on suurte asjade vääriline. See äärmus ei ole ka tänapäeval oma relevantsust kaotanud. Kahjuks räägitakse tihti, ka noorteadlaste kontekstis, nn petturi sündroomist – sellest, et end peetakse, tihti isegi hoolimata silmapaistvatest saavutustest, ebaadekvaatseks. Kuid ma loodan, et keegi täna end nõnda ei tunne.

Liiasuse äärmusest võiks aga mõelda järgmiselt: selle puhul hinnatakse oma väärtust liiga kõrgelt – isegi nii kõrgelt, et sellele, kas teised seda üldse tunnustavad, ei pöörata mingit tähelepanu. Nimetagem seda, järjepidevuse huvides, üksiku geeniuse sündroomiks. Sellised inimesed võivad pidada tseremoniaalseid auavaldusi pigem formaalsuseks. Küsimusele „Mis tunne on?“ võivad nad vastata lihtsalt kerge õlakehitusega ning möönda, et „olin tark ju ennegi, mis see kraad ikka muudab?“ Kuid kes meist tahaks tegelikult olla tunnustamata geenius – rääkimata sellest, et end omaette geeniuseks pidav inimene võib, Bernard Williamsi tabava mõtte kohaselt, vabalt osutuda ka lihtsalt hullumeelseks.

Aristotelese suuremeelne inimene hindab oma väärtust aga õigesti ning ei ole ka teiste inimeste tunnustuse suhtes ükskõikne. Ta ei aja taga tühje komplimente, kuid „ta rõõmustab [---] silmapaistvate inimeste poolt osutatud suurte auavalduste puhul“.

Mis tunne siis olla võiks? Usun, et värskete doktoritena võiksime tunda tükikest suuremeelsust ning sellega kaasnevat uhkustunnet ja rõõmu. Rõõmu sellest, et oleme suure töö ja pingutusega välja teeninud tunnustuse ja auväärse tiitli.

Aitäh, Alma Mater, et pühitsed meid doktoriteks üleva tseremooniaga. Aitäh, et oled meile pakkunud keskkonda, kus areneda ja õitseda. Suurimad tänud meie juhendajatele – tervitan siinkohal ka enda oma, professor Margit Sutropit! – juhendajatele, kes on kogu meie õpingute vältel olnud meie kõrval ning on täna uhked ja rõõmsad koos meiega. Aitäh kõikidele Tartu Ülikooli töötajatele, kes on olnud meile toeks ja inspiratsiooniks ning aidanud meid akadeemiasse sisse lõimida.

Mul oli suur au kõneleda. Elagu Tartu Ülikool!

Oma doktoritöös keskendus Heidy Meriste ilma valesti toimimiseta süütunde juhtumitele. Novaatorist leiab ka Airika Harriki artikli Meriste doktoritööst. Meriste doktoritöö „The emotion of guilt: integrating cases without perceived wrongdoing“ koos kokkuvõttega leiab ADA digiarhiivist.