Nikolai Shurakov kaitseb doktoritööd „Experimental Contribution to Contemporary Ordinary Language Philosophy“

20. sajandi keskel toetusid tavakeele kasutust uurivad filosoofid, nagu J. L. Austin ja G. Ryle, peamiselt omaenda keelevaistule. Nad püüdsid mõista ja kirjeldada, kuidas inimesed igapäevases kõnes väljendeid kasutavad. Seda lähenemist on aga kritiseeritud, sest väited keelekasutuse kohta vajavad sageli kontrollimist. 2000. aastate alguses esile tõusnud eksperimentaalne filosoofia on nüüd saanud tavakeele filosoofia loomulikuks liitlaseks: tänu läbipaistvatele ja korratavatele uurimismeetoditele saavad ka tavakeele uurijad oma väiteid empiiriliselt kontrollida ja kriitikale kindlamalt vastata.

Dissertatsioon panustab nelja artikliga kaasaegse tavakeele filosoofia ja eksperimentaalse filosoofia kokkupuutepunkti. Esimene artikkel näitab, et meie teadmise omistamine (näiteks väited nagu „Ma tean, et pank on homme avatud”) sõltub sellest, kui palju on kaalul – meie hinnangud muutuvad vastavalt olukorra tähtsusele. Teine artikkel kaiteb järeldust, et selline panusetundlikkus ei iseloomusta aga rahvapärast valetamise mõistet: me kipume pidama väidet valeks olenemata sellest, kui suured võivad olla tagajärjed. Kolmas artikkel uurib valetamise ja valelikkuse mõisteid, mille GPT-4 on omandanud, võrreldes neid inimeste arusaamadega. Tulemused näitavad tugevat vastavust – paljudel juhtudel ennustavad tehisaru ja inimesed sarnaselt – kuid tuvastavad on ka süstemaatilised erinevused. Neljas artikkel käsitleb ühte eesti halvustavat sõna, mis ühendab endas nii sõimusõnade kui ka pehmemate halvustavate väljendite tunnuseid. Uurimus näitas, et kuigi mõnel juhul võis selle sõna varasem kasutus olla isegi õigustatud, kätkeb see endas nelja ohtu, mis tulenevad just selle sõna kahetisest olemusest.

Dissertatsioon näitab mitte ainult seda, et tavakeele filosoofiat saab tänapäeval viljeleda mitmesuguste meetoditega, vaid ka seda, et paljud filosoofilised arutelud võivad tavakeele filosoofiast palju võita. Need arutelud ulatuvad teadmise olemusest kuni tehisintellekti küsimusteni, mis teeb tavakeele filosoofia tulevikuväljavaated eriti paljulubavaks.