Heidy Meriste kaitseb doktoritööd „The Emotion of Guilt: Integrating Cases Without Perceived Wrongdoing“

19. augustil kell 14.15 kaitseb Heidy Meriste filosoofia erialal doktoritööd „The Emotion of Guilt: Integrating Cases Without Perceived Wrongdoing” („Süütunne: kaasates juhtumeid, kus pole valesti toimitud”).

Juhendaja:
professor Margit Sutrop, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Edward Harcourt, Oxfordi Ülikool (Suurbritannia)

Kokkuvõte

Süütundest räägitakse tihti kui emotsioonist, mis seisneb asjaolus, et ollakse midagi moraalselt valesti teinud. Samas raporteerivad inimesed süütunnet ka olukordades, kus nad ei pruugi tajuda, et oleksid moraalselt eksinud. Üheks tüüpjuhtumiks on kahju põhjustamise näited, kus moraalset eksimust ei ole – näiteks autoõnnetused, kus põhjustati küll kellegi surm, kuid seejuures poleks autojuht saanud midagi teisiti teha. Teiseks tüüpjuhtumiks on ellujääja süütunne, mida tuntakse siis, kui pääsetakse eluga mõnest katastroofist, kus paljud teised hukkuvad. Käesolev doktoritöö näitab, et selline rahvapsühholoogias levinud avaram süüdiskursus ei ole vaid üks lõtv ja segane viis süütundest kõneleda. Vastupidi, see püüab kinni suhteliselt koherentse süümõiste, millel on sisemine loogika ja mis põhineb kindlal moraalsel raamistikul, võrsudes hüvepõhisest lähenemisest moraalile. Fookus ei ole mitte tegude ebamoraalsusel, vaid asjade seisu moraalsel halbusel, ning süütunne seisneb selles, et ennast tajutakse panustavat moraalselt halba olukorda. Panust mõistetakse siin kontrafaktuaalselt, mis tähendab, et rõhk on sellel, et inimese kohalolu või tegevus mõjutab asjade kulgu maailmas. Näiteks, kui inimene poleks sel konkreetsel ajal seda teed sõitnud, poleks kõnealust õnnetust juhtunud või kui ta oleks hukkunud koos teistega, oleks olukord olnud vähemalt mingis mõttes vähem halb. Hüvepõhine lähenemine pakub tüüpjuhtumitele järgneva selgituse. Kahju põhjustamise näidete puhul panustatakse oma tegevusega kausaalsel ehk põhjuslikul viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb enamasti selles, et juhtunu on ohvri suhtes ebaõiglane – ohver polnud oma halba saatust millegagi ära teeninud. Ellujääja süütunde puhul panustatakse moraalselt halba olukorda konstitutiivsel viisil – lihtsalt oma olemasoluga. Süütunne tekib sellest, et inimese pääsemine tundub ebaõiglane võrreldes nendega, kes hukkusid, kuigi hukkunud polnud kuidagi vähem väärilised ellu jääma. Suures plaanis näitab doktoritöö seda, kuidas süümõiste oleneb suurel määral meie üldisest normatiivsest raamistikust.